6. päev ehk It's Freeeezing!!!

Niisiis. Nagu selgub, on mul mingi ülihalb mälu, sest ma ei suuda meenutada, mida me eile tegime. Õnneks tuli pärast pikka meenutamist meelde.

Läksime CTAga (tegelt, kontrollisin, see on Chicago Transit Authority) Randolp Streetile. Laulsime Annale (Läti) sünnipäevalaulu, ta sai kaheksateist. Siis läksime üle tee Chicago Cultural Center, kus oli nagu ülikülm. Me tõesti nagu absoluutselt viimane kui üks inimene värises lihtsalt. Saime endale Dream Leadersi särgid, mis on mulle nagu kleit. Pane retuusid juurde ja nii käibki!:D Mõtlesime seal natuke selle üle, mis Dream Leaders on. Siis tegime oma rühmaga, minu oma on Tolerance&Diversity, natuke bondimist - rääkisime oma elust ja oma riigist ja mõtlesime igasuguste asjade üle. Siis oli lõuna, milleks oli sandwich, as always. Pakk krõpse, väike topsitäis puuviljasalatit ja Anna auks oli ka sokolaaditort, mida naljalt sellist Eestis ei tehta. See oli nii sokolaadist, et hambad hakkasid valutama.


Lõuna ajal õpetasime KI-le nagu eesti keelt. Kui nad tahavad öelda, et vastassugupool on kuum või kena, siis nad kasutavad fraasi 'you're fox'. Ta siis küsis meilt, et kuidas see eesti keeles on ja me ütlesime, et 'sa oled kuum'. Õppis ära. Siis küsis, et kuidas see nagu päriselt on, loomana. Õpetasime selle ka selgeks. Siis ta läks Abby (peakorraldaja Dream Leadersite poolt) juurde ja ütles seda. Päris naljakas oli. Siis olid meil insiderid et edaspidi ütleme mitte 'sa oled kuum' vaid 'sa oled hunt või kaelkirjak or smth' :D.
Pärast seda tegime oma dokumentaalfilmi timeline'i. Siis läksime natukeseks Millenium Parki ja küstlesime inimesi, et kuidas ta teab, et ta on tõeliselt tolrantne, kui värvikirev on tema sotsiaalne keskkond jne. Ühesõnaga - mitte väga kerged küsimused. Aga minu arvates on Ameerika selle küsimusega hästi hakkama saanud. Võrreldes Eestiga. Muidugi on ka Chicagos eraldi linnaosad poolakatele ja hiinlastele ja mustadele, aga nad siiski eksisteerivad koos ja suur osa kõigist neist eelnimetatutest ei tunne ennast nii puudutatuna, sest nad teavad, et tegelikult ei ole keegi otsast lõpuni ameerikast pärit. Eestlaste suhtumine venelastesse on aga a whole other issue. Veri võib ju erinev olla, aga hingeline alus on ju kõigil inimestel võrdne, millelt sündides tõusma hakata. Me ei saa ju kunagi eirata väliseid tunnuseid, sest vb tõesti mõnel valgel inimesel on kompleks, et olla mustanahalise inimese juures. Nagu that's fine senikaua kuni ta ei ütle seda välja või ta ei jäta endast sellist muljet, et tal nüüd ongi selline asi, et talle ei meeldi mustad. Venelastega aga ei ole eestlastel suurt vahet välimuselt ja me ikka ütleme neile, et kobi tagasi Siberisse onju. Et nagu milleks veel rohkem piirata oma silmaulatust ja maailmapilti, sest suur osa eestlasi näevad ainult seda, mis on nende vahetusläheduses. Siin, aga, sul ei ole sellist võimalust. You gotta look at the bigger picture. Ok, see oli mingi väga off-topic, aga kuna ma ei pea praegu Sõrmuste isandat vaatama, siis ma olen võimeline selle peale mõtlema.
Pärast küstlemist tegime Anniga ühe tiiru suurte purskkaevude juures. (ma panen pilte üles) Ma olin tõesti märg kui seal ära käisin. Aga see oli mõnus, sest väljas oli ekstreemselt palav. Üle 100 kraadi.

Pärast seda läksime Art Institute'i, kus me tahtsime Anniga näha ainult seda maali, mis on Meeleheitel koduperenaiste alguses. Mul ei tule meelde, mis selle nimi oli. Ameerika gootika, pildi peal oli isa koos oma mitteabielus tütrega kuskil maakohas. Grant Wood maybe? Igatahes. Vaatasime selle ära ja siis ootasime kuni Angelale helistada. Telefonis inglise keeles rääkida on extremly hard. Eriti kui mingi sumin ka veel on. Igatahes, ta polnud meil veel ligidal ja siis läksime jalutasime pargis jälle, oa juures. Kuulasime mingit ladina-ameerika muusika kontserti. Siis läksime CVS-i. See on suur, 24-tundi avatud apteek/toidupood/kõigepood. Leidsin sealt endale Australian Goldi SPF 15 päikesekreemi. Teine kõige kallim ost siiani, 7.99 dollarit. Võrreldes Eestiga suht odav. Kui olime poest välja jõudnud, siis helistas Angela. Keset Chicago kõige tihedamat tänavat! Ma ei kuulnud üht ainumast sõna ka, ma ei tea kas ta isegi rääkis. See lärm oli lihtsalt nii suur ja telefon oli niigi põhjas ja ma ikka ei kuulnud midagi. Siis jooksime kuskile majja varju, et kuulda ja siis lõpuks saime midagi aru. See oli jube kogemus, ausalt:D

Kui nende jõudsime, siis läksime edasi kuskile Mehhiko restorani. Ma võtsin endale sealiha tamales ja need maksid 1 dollari. Kaks sellist maisi ja sealiha segu, nagu peenike pelmeeni kujuga. Mul sai kõht nagu väga täis. Isegi Kristeni oleks kõhu täis söönud, kui ta oleks veel nachosid sisse söönud enne. Niiet söök siin on suhteliselt odav, ei saa öelda, et üle mõistuse kallis. Igas hinnaklassis absoluutselt kõike. Proovisin ka riisivett. Jube hea oli, kaneeli maitsega.

Koju tulime läbi india-pakistani linnaosa. Väidetavalt pidi pärast seda ka vene linnaosa, aga ma ei näinud ühtegi venekeelset silti. Siis oli veel juudilinnaosa, mis oli küll ärtuntav. Sõitsime läbi nende linnaosade, autoaknad all, mõnus muss mängimas ja siis leidsin ennast mõtlemas, et mida põrgut ma sellelt Eestilt ikka ootan. Siin on elu lihtsalt nagu .. ei saa öelda et odav ja lihtne, aga nii diverse ja seda Eestist ei leia. Lihtsalt - isegi kui suhelda nt venelastega ja vb leiad mõned ma ei tea, soomlase ja briti, siis nende kultuur on ikkagi bii ühene meie omaga ja see fiiling, mille sa siit saad.. See oleks väärt seda kodust eemalolekut. Muidu ma hetkel tahaks vaikselt juba koju tagasi, sest päris väsitav on mõelda inglise keeles ja mõned tegevused mulle eriti ei istu, aga muidu küll. Igatsen Kristenit ja teisi kaa :) USA meeldib mulle veel seepärast (tulles tagasi selle diverse keskkonna juurde), et siin sa oled ühes linnas ja sa võid leida iga kultuuri maailmas. Siin on lihtsalt nii palju erinevaid inimesi ja nad käivad iga päev su akna alt mööda (mitte küll just täpselt minu aken). See on üks asjadest, mida ma Tallinnas igatsema hakkan kohe kindlasti. Mitmekülgsus, julgus, sõbralikkus ja vaheldus.

Kui koju jõudsime, siis vaatasime jälle ühte Sõrmuste isanda osa. Sellest osast sain ma nagu veel vähem aru, sest minu arvates oli selles nii palju kaklust ja koletisi, et see ainult sellest koosneski. Ühesõnaga, polnud väga huvitav. Aga nagu Lisa ütles meile juba esimesel päeval, et isegi kui te olete väsinud, ärge istuge oma tubades vaid suhelge perekonnaga. Seda ma tegingi kuigi ma olin täiesti exhausted ja mu silmad ei püsinud lahti. Aga kui ma tahan saada seda kogemust, siis ma pean arvestama faktiga, et ma saan magada siis kui mul ei ole sellist võimalust.