Alustasime lõpetamisega. Läksime taksodega AED-sse, et veelkord oma projektid ette kanda ja otsad kokku tõmmata. Kokku läks pea kaks tundi oma action planide esitamisega. Õnneks läks kõik kõigil hästi. Tuim ei oska ikka üldse esineda. Tuiab ringi kõnepuldi tagab, näpib ennast ja oma juukseid. Õhh! Peaaegu kõik rääkisime, kuidas see projekt meile tundus ja mida me õppinud oleme. Saime on Certificate of Participation ka, tegime pilti ja jätsime kiiruga hüvasti, sest pidime 12.30 Eesti saatkonnas olema. Läksime kõik kuuekesi+taksojuht (seega seitse inimest) korraga autosse.
Saatkond nägi väga ilus välja. Vana, meenutas esimese Eesti aega - seega igati eestlastlik. Imelik oli eesti keeles kellegi teise peale Anni, Anna, Triinu, Ruubeni ja Lauri rääkida. Seal väga kaua ei läinud. Tund aega maksimum. Pärast seda jalutasime hotelli tagasi. Käisime Starbucksist läbi. Olime järjekorras ja rääkisime omavahel eesti keeles kui järsku keegi küsis tagant, et kas me oleme eestlased. 24-aastane noormees, kes on kolm aastat USAs õppinud (LA) sattus nagu nii juhuslikult meiega samal ajal mingisse suvalisse Starbucksi koos! Ta pidi järgmisel esmaspäeval Eestisse tagasi tulema. Müüja rääkis aga, et varsti tuleb suur vihm. Me aga mõtlesime, et mis torm.. ilus ilm ju! Aga kui olime ühe blocki kaugusel, siis järsku tõusis selline tuul ja õhk läks nii äikese-eelseks. Õnneks jõudsime hotelli ilma tornaadota.
Vahetasime riideid, et pärast Capitoli kohe soppama minna. Läksime hotelliuksest välja ja vihma sajab. Ootame natuke, et hakkab jube üle minema vaikselt.. Järjest hullemaks läks! Hullu padukat sajas juba, aga meil vaja juba järjekorras seal seista. Läksime siis läbi vihma. Me olime kõik ligumärjad, kui lõpuks metroopeatuseni jõudsime. Sõnaotseses mõttes tilkusin igalt poolt. Ainult jalgevahe oli kuiv võib-olla :D
Capitolis hullu järtsi polnudki tegelikult. Eksursioon ise oli ka kena ja läks kiirelt. Igav ei hakanud. Väga palju oli sellist ajalugu, mida ma ei teadnud, seega ei viitsinud eriti keskenduda. Maja ise oli väga väga ilus, kuid mitte nii ilus nagu paljud Peterburi hooned.
Pärast Capitoli läksime Pentagon City kaubamajja. Olime seal 3 tundi, Anna jäi veel üheks tunniks. Triin läks õiges peatuses maha, me Anniga tahtsime raamatupoodi minna. Ma ostsin sealt Eclipse the movie, mingi muu vampiiriraamatu, postkaarte ja 'Eat, Pray, Love'. Kuna see pood vist hakkab asukohta vahetama, siis sain kõik asjad poole hinnaga, juhhuu!
Nii kiirustasimegi koju. Teepeal nägime Annat, kes tuli tund aega hiljem Pentagonist. Jõudsime hotelli ja siis pidi lõpetamisõhtu toimuma, aga lätlased olid kõiki üle lasknud (tegelt olid nad ise ka Pentagon citys, aga keegie i näinud neid). Siis tulid 3 normaalset leedukat meie tuppa, sõime puuvilju ja krõpse ja tegime niisama nalja. Siis tulid lätlased ka ja läksime nende tuppa.
Nii tiksuski õhtu kuni kella kaheni, millal magama läksin.
Täna, aga, on viimane-viimane päev. Kohe hakkan asju pakkima ja siis linnapeale. Air&Space muusem, Target, Borders.
Varsti näeme!
Friday, July 30, 2010
Thursday, July 29, 2010
19. päev ehk elu viimane Starbucks
Pidime pool seitse lennujaamas olema. Enne käisime McDonaldsis hommikust söömas. Võtsin õunapiruka ja apelsinimahla. Jackiga oli nii kahju hüvasti jätta, ta on ikka nii tore. Lend oli igatahes kohutav. Lennuk oli tõsiselt väike ja seega raputas väga väga kõvasti. Esimene lend, kus mul tõsiselt hirm on peale tulnud. Vahepeal tundus, et mootorid ütlesid üles. Seda küll vist õnneks ei juhtunud, aga imelik sõit oli küll. Pidurdas, kiirendas kogu aeg. Õnneks kestis lend vähe - 40 minutit.
Kui oli Chicago lennujaama jõudnud, siis oli meil 45 minutit aega ringi käia. Tahtsin 'I heart Chicago' särki, aga ei leidnud kuskilt. Ei saanudki midagi. Ostsime Starbucksi, läksime lennukisse ja jälle hakkas raputama! Õhus olemise aeg ei olnudki nii jube peale selle et ta tegi samamoodi seda pidurdamise-kiirendamise värki. See võttis seest nii õõnsaks, et nüüd kukumegi alla! Siis mõtlesimegi, et see on elu viimane Starbucks :D Eriti jube oli maandumine Ronald Reagani lennujaama. Lennuk keeras peaaegu 90 kraadi (minu poolega) Potomac jõe poole. See oli niiiiii hirmus, et panin kohe mõlemad aknad kiiresti alla. Enne seda pole ma kunagi lennukiga sõitmist kartnud (peale peavalu ja kõrvade), aga seekord ma reaalselt kartsin, et kukume alla. Õnneks läks kõik siiski hästi ja jõudsime õnnelikult maapinnale.
Ülejäänud päev oli vaba. Hotelli jõudes saime teada, et me saame alles kella neljast check-ini teha ja seega pidime kaks tundi kuskil jõlkuma. Käisime soppamas. Anna ja Anni tahtel läksime Urban Outfitter'sse. Mina, Triin, Ruuben ja Lauri sealt midagi ei leinud, seega läksime metrooga ühe peatuse Metro Stationisse, kust leidsime Forever XXI ja H&M'i. Esimeses poes veetsin palju aega, vaatasin peaaegu kõik läbi ja sain kaks ilusat kleiti ka. H&M'st sain Kristenile ilusad püksid, loodan et lähevad jalga ka ;) Endale ka ühe asja. Edasi läksime Macy'sse, kus olime ainult pool tundi ja ma ei jõudnud kingaosakonnast kaugemale. Õnneks midagi ei leidnud.
Tulime hotelli ja sõime õhtust (tavaliselt ei pakuta hotellidest tasuta õhtusööki, siin aga on vahest), mis oli täitsa normaalne. Naersime lauas nii palju, et kohutav. Sõime päris kaua, siis tulime tuppa ja vaatasime telekat natuke. Või noh, enam-vähem kõik kogunesid meie tuppa. Pidime otsustama, mida edasi teeme, aga selleks läks kaks tundi ja ma jõudsin isegi magada vahepeal.
Kella poole üheksaks otsustasime leida jäätisekohviku. See aga osutus väljakutseks, sest raske oli leida netist seda. Anna otsis Dairy Queen'i ja avastas, et see peaks olema üle tee hotellis. Seal aga ei teatud, et selline asi üldse olemas on. 3 meest kulutasid meie jäätisehimu rahuldamiseks 10 minutit. Kuid. Nad andsid meile väga hea koha, mis ei olnud väga kaugel ka õnneks. Ja seal oli MAAILMA PARIM JÄÄTIS!!! Võtsin mojito-, white grapefruit- ja local strawberry sorbetid. No mina ei ole nii head jäätist kui see moito jäätis veel saanud. Sa kohe võisid tunda neid piparmündilehti seal jäätises. Nii mõnus ja värskendav, sest isegi kell 9 oli õues megapalav. Koht ise oli väike, aga järjekord ulatus pidevalt uksest välja. Eriti arvestades seda, et see koht oli üsna kallis - kolm palli oli 6.50 (x12). See on tõesti kallis, aga see oli seda väärt. Jäätiseisu ka rahuldatud väga tükiks ajaks.
Jäätised söödud, jalutasime tagasi. Ei osanud midagi teha. Panime Facebook'i kuulutuse peo kohta meie toas. Pika peale tuligi rahvas kohale. Anna Lätist, Donara, Benedikta ja Greta Leedust. Ja meie toas oli ka air conditioner katki, seega siin oli migni 80 kraadi. Selle peale otsustasime siit ära kolida ja mujale tubadesse minna. Nii palju ei ole ma terve selle reisi ajal naernud kui täna. Lihtsalt kohutav, kuidas ma olen suuteline reaalselt 5 minutit krampides veetma. Mõnus õhtu oli.
Praeguseks üks jalg valutab. Air conditioner ka töötab õnneks (töömehed käisid) ja lähme varsti magama. Homme peame oma action plan'e esitama ja sellega ongi meie programm läbi. Aa, käime veel Eesti saatkonnas ja Capitolis. Siis on aega sopata veel. Ja siis veel sopata. Ja laupäeval peame alles kell kuus õhtul siit minema niiet ka siis on terve päev aega.
Üldiselt meil vist veab selle ajavahega, sest me oleme öisel lennul ja kui me loodetavasti magame enamuse lennust vähemalt, siis me oleme väga edukal taastumise teel, sest saksamaale jõuame nii 11-12 ajal ja sealt edasi Eestis juba kell pool kuus läbi õhtul :)
Kui oli Chicago lennujaama jõudnud, siis oli meil 45 minutit aega ringi käia. Tahtsin 'I heart Chicago' särki, aga ei leidnud kuskilt. Ei saanudki midagi. Ostsime Starbucksi, läksime lennukisse ja jälle hakkas raputama! Õhus olemise aeg ei olnudki nii jube peale selle et ta tegi samamoodi seda pidurdamise-kiirendamise värki. See võttis seest nii õõnsaks, et nüüd kukumegi alla! Siis mõtlesimegi, et see on elu viimane Starbucks :D Eriti jube oli maandumine Ronald Reagani lennujaama. Lennuk keeras peaaegu 90 kraadi (minu poolega) Potomac jõe poole. See oli niiiiii hirmus, et panin kohe mõlemad aknad kiiresti alla. Enne seda pole ma kunagi lennukiga sõitmist kartnud (peale peavalu ja kõrvade), aga seekord ma reaalselt kartsin, et kukume alla. Õnneks läks kõik siiski hästi ja jõudsime õnnelikult maapinnale.
Ülejäänud päev oli vaba. Hotelli jõudes saime teada, et me saame alles kella neljast check-ini teha ja seega pidime kaks tundi kuskil jõlkuma. Käisime soppamas. Anna ja Anni tahtel läksime Urban Outfitter'sse. Mina, Triin, Ruuben ja Lauri sealt midagi ei leinud, seega läksime metrooga ühe peatuse Metro Stationisse, kust leidsime Forever XXI ja H&M'i. Esimeses poes veetsin palju aega, vaatasin peaaegu kõik läbi ja sain kaks ilusat kleiti ka. H&M'st sain Kristenile ilusad püksid, loodan et lähevad jalga ka ;) Endale ka ühe asja. Edasi läksime Macy'sse, kus olime ainult pool tundi ja ma ei jõudnud kingaosakonnast kaugemale. Õnneks midagi ei leidnud.
Tulime hotelli ja sõime õhtust (tavaliselt ei pakuta hotellidest tasuta õhtusööki, siin aga on vahest), mis oli täitsa normaalne. Naersime lauas nii palju, et kohutav. Sõime päris kaua, siis tulime tuppa ja vaatasime telekat natuke. Või noh, enam-vähem kõik kogunesid meie tuppa. Pidime otsustama, mida edasi teeme, aga selleks läks kaks tundi ja ma jõudsin isegi magada vahepeal.
Kella poole üheksaks otsustasime leida jäätisekohviku. See aga osutus väljakutseks, sest raske oli leida netist seda. Anna otsis Dairy Queen'i ja avastas, et see peaks olema üle tee hotellis. Seal aga ei teatud, et selline asi üldse olemas on. 3 meest kulutasid meie jäätisehimu rahuldamiseks 10 minutit. Kuid. Nad andsid meile väga hea koha, mis ei olnud väga kaugel ka õnneks. Ja seal oli MAAILMA PARIM JÄÄTIS!!! Võtsin mojito-, white grapefruit- ja local strawberry sorbetid. No mina ei ole nii head jäätist kui see moito jäätis veel saanud. Sa kohe võisid tunda neid piparmündilehti seal jäätises. Nii mõnus ja värskendav, sest isegi kell 9 oli õues megapalav. Koht ise oli väike, aga järjekord ulatus pidevalt uksest välja. Eriti arvestades seda, et see koht oli üsna kallis - kolm palli oli 6.50 (x12). See on tõesti kallis, aga see oli seda väärt. Jäätiseisu ka rahuldatud väga tükiks ajaks.
Jäätised söödud, jalutasime tagasi. Ei osanud midagi teha. Panime Facebook'i kuulutuse peo kohta meie toas. Pika peale tuligi rahvas kohale. Anna Lätist, Donara, Benedikta ja Greta Leedust. Ja meie toas oli ka air conditioner katki, seega siin oli migni 80 kraadi. Selle peale otsustasime siit ära kolida ja mujale tubadesse minna. Nii palju ei ole ma terve selle reisi ajal naernud kui täna. Lihtsalt kohutav, kuidas ma olen suuteline reaalselt 5 minutit krampides veetma. Mõnus õhtu oli.
Praeguseks üks jalg valutab. Air conditioner ka töötab õnneks (töömehed käisid) ja lähme varsti magama. Homme peame oma action plan'e esitama ja sellega ongi meie programm läbi. Aa, käime veel Eesti saatkonnas ja Capitolis. Siis on aega sopata veel. Ja siis veel sopata. Ja laupäeval peame alles kell kuus õhtul siit minema niiet ka siis on terve päev aega.
Üldiselt meil vist veab selle ajavahega, sest me oleme öisel lennul ja kui me loodetavasti magame enamuse lennust vähemalt, siis me oleme väga edukal taastumise teel, sest saksamaale jõuame nii 11-12 ajal ja sealt edasi Eestis juba kell pool kuus läbi õhtul :)
Wednesday, July 28, 2010
18. päev ehk Lots of nothing
Niisiis. Täna sõime hommikuks biscuits&gravy, millesarnast ma pole enne saanud. Õhulised lehttainast saiakesed koos hakklihakastme sarnase asjaga. Ülitoitev hommikusöögiks, maitsev ka. Kuigi mul oli juba ühest saiakesest kõht täis, sõin teise veel. Vahepeal helistas aga Margaret, et kus me oleme, nad juba ootavad. Don ütles, et leppisime ju kokku, et kell üheksa (kell oli 35), aga nad juba ootasid. Me aga lõpetasime rahulikult hommikusöögi ja läksime alles siis. Olime viimased ja kõik ootasid meie järel. Fun! Vähemalt maitses hästi.
Sealt edasi läksime Arrowhead Ranch'i, kus aidatakse hukka läinud noortel eluteele tagasi saada. Ma ei näinud mingit seost meie programmiga what-so-ever. Koht oli ilus ja neli poissi tulid meiega rääkima ka. Nad olid narkootikume omanud ja autosid varastanud ja oma peret peksnud ja mis kõike veel. Aga seal seistes olid nad nii vaiksed ja häbelikud, et ei osanud neid sellises olukorras ette kujutada. Siiski oli tore näha, et nende jaoks on mingi asutus ja et neil on veel viimane võimalus oma elu korda saada. Kuigi ma tõesti ei saanud aru, kuidas see meie programmiga seostus. Aga ju sellele Margaretile meeldis, sest ta arvas, et esmaspäeva hommikune jumala-jama oli ka wonderful.
Pärast seda sõitsime kuskile kiriku ruumidesse ja olime seal ruumis neli tundi järjest. ''Action Planning'' oli asja nimi. Tegelikult sõime lõunat, siis tegime tarka näga ja viimased tund aega pidime siis oma action plane mõnedele peredele esitama. See läks hästi. Kuigi kui me Anniga ette läksime, siis Triin oli naerust lausa näost punane, sest ma ei paistnud kõnepuldi ja arvuti tagant väljagi:D Vähemalt neil oli lõbus.
Pärast seda tulime koju. Siis tulid veel külla Vick, tema naine ja lapselaps. Rääkisime jälle palju ja mõttetuid asju. Small talk. Kui nad ära läksid, siis selleks ajaks mul oli juba külm majas olla. Seega läksin sooja dushi alla. Kui sealt tagasi jõudsin, oli mul veel külmem olla ja panin lausa sokid jalga. Siis lasin juba sokkides ja kampsunis ringi, mida ma senikaua siin pole teha saanud. Ja ikka veel oli mul külm olla. See selleks. Sõime õhtust (french toast, bacon, tomato, lettuce, mayo-kinda-thing), toit oli ülimaitsev (nagu alati siin). Siis oli veel natuke aega enne kui ice cream social'le läksime. Läksin terrassile soenema. Ma usun et naabrid vaatasid imelikult, sest õues oli migni 90 (ma olen fahrenheiti skaala ja nende mõõdusüsteemidega juba harjunud) kraadi ja ma olin kampsuni, sokkide ja teksadega ja paksema pluusiga :D
Siis läksime ice cream social'le. See on heategevusüritus. 3 dollarit oli 'tasu' mis oli tegelikult annetus RI County Fairile. Selle 3 dollari eest said igasuguseid kooke valida ja jäätist ja lemonade'i. Jutustasime niisama, varsti läksin eestlaste juurde. Sain tuttavaks kohalike lastega, kes on adopteeritud Venemaalt. Natuke pidid vene keelt ka oskama, aga minuga nad igatahes ei rääkinud vene keeles. Aa.. bänd mängis ka. Ja see üritus on iganädalane.
Tulime sealt natukese aja pärast tagasi ja siis hakkasime pakkima ja kaaluma. Minu kohver oli 38 poundi. Mis on veel kerge. Nüüd aga istun köögilaua taga, kirjutan blogi ja vaatan oma kingitusi. Jacki andis meile oma kiriku cookbook'i ja lemonade powder't. Ülihea. Nad on ikka nii armsad ja sõbralikud. Ei tahakski ära minna. Aga homme peab kell pool seitse lennujaamas olema, niiet. Tsauki ;)
Sealt edasi läksime Arrowhead Ranch'i, kus aidatakse hukka läinud noortel eluteele tagasi saada. Ma ei näinud mingit seost meie programmiga what-so-ever. Koht oli ilus ja neli poissi tulid meiega rääkima ka. Nad olid narkootikume omanud ja autosid varastanud ja oma peret peksnud ja mis kõike veel. Aga seal seistes olid nad nii vaiksed ja häbelikud, et ei osanud neid sellises olukorras ette kujutada. Siiski oli tore näha, et nende jaoks on mingi asutus ja et neil on veel viimane võimalus oma elu korda saada. Kuigi ma tõesti ei saanud aru, kuidas see meie programmiga seostus. Aga ju sellele Margaretile meeldis, sest ta arvas, et esmaspäeva hommikune jumala-jama oli ka wonderful.
Pärast seda sõitsime kuskile kiriku ruumidesse ja olime seal ruumis neli tundi järjest. ''Action Planning'' oli asja nimi. Tegelikult sõime lõunat, siis tegime tarka näga ja viimased tund aega pidime siis oma action plane mõnedele peredele esitama. See läks hästi. Kuigi kui me Anniga ette läksime, siis Triin oli naerust lausa näost punane, sest ma ei paistnud kõnepuldi ja arvuti tagant väljagi:D Vähemalt neil oli lõbus.
Pärast seda tulime koju. Siis tulid veel külla Vick, tema naine ja lapselaps. Rääkisime jälle palju ja mõttetuid asju. Small talk. Kui nad ära läksid, siis selleks ajaks mul oli juba külm majas olla. Seega läksin sooja dushi alla. Kui sealt tagasi jõudsin, oli mul veel külmem olla ja panin lausa sokid jalga. Siis lasin juba sokkides ja kampsunis ringi, mida ma senikaua siin pole teha saanud. Ja ikka veel oli mul külm olla. See selleks. Sõime õhtust (french toast, bacon, tomato, lettuce, mayo-kinda-thing), toit oli ülimaitsev (nagu alati siin). Siis oli veel natuke aega enne kui ice cream social'le läksime. Läksin terrassile soenema. Ma usun et naabrid vaatasid imelikult, sest õues oli migni 90 (ma olen fahrenheiti skaala ja nende mõõdusüsteemidega juba harjunud) kraadi ja ma olin kampsuni, sokkide ja teksadega ja paksema pluusiga :D
Siis läksime ice cream social'le. See on heategevusüritus. 3 dollarit oli 'tasu' mis oli tegelikult annetus RI County Fairile. Selle 3 dollari eest said igasuguseid kooke valida ja jäätist ja lemonade'i. Jutustasime niisama, varsti läksin eestlaste juurde. Sain tuttavaks kohalike lastega, kes on adopteeritud Venemaalt. Natuke pidid vene keelt ka oskama, aga minuga nad igatahes ei rääkinud vene keeles. Aa.. bänd mängis ka. Ja see üritus on iganädalane.
Tulime sealt natukese aja pärast tagasi ja siis hakkasime pakkima ja kaaluma. Minu kohver oli 38 poundi. Mis on veel kerge. Nüüd aga istun köögilaua taga, kirjutan blogi ja vaatan oma kingitusi. Jacki andis meile oma kiriku cookbook'i ja lemonade powder't. Ülihea. Nad on ikka nii armsad ja sõbralikud. Ei tahakski ära minna. Aga homme peab kell pool seitse lennujaamas olema, niiet. Tsauki ;)
Tuesday, July 27, 2010
17. päev ehk busy in Geneseo way
Nii. Tänane oli pikk, aga lühike päev. Hommikul läksime kellegi majja hommikusöögile. Mingid kristlikud sportlased, mingi selliste ühendus. Ütleme nii, et mulle see ei istunud, sest see ei olnud arutelu (nagu programmis ütles) selle üle, et mis me usust arvame või ma ei tea, kuidas me sellesse suhtume, vaid see oli selline, et jumal on meie ses ja igal pool ja noh, sellised alatooniga, nagu me oleks kõik mingid kristlased. Mida enamus/enamik meie grupist ei olnid. Aga seal oli küll päris palju ameerik noori ja nad küll kõik uskusid. Ja täiesti tõsimeeli. Mulle selline asi ei mahu pähe ja ei hakka ka kunagi mahtuma. Pigem tõesti mignid vanad eesti või kreeka jumalad kui üldse. Palvetasime. Mis, noh jah, ka ei meeldinud. Aga selle kõige lõpetuseks, kui tuju oli juba päris nõme ja arvasin, et päev rikutud, mängisime Wiid. Mingi selline mäng oli, kus pidi järgi tantsima. Isegi mina mängisin. Päris äge oli.
Sealt läksime Richmond Hill Parki, kus oli ''action planning''. Mida me oleme juba miljon korda teinud ja oma projekte juba kõigile esitlenud. Seega me leppisime kõik kokku, et teeme seda homme ja siis olime a'la 2 tundi vabalt niisama. Vahepeal saime lõunaks Sloppy Joe'd (mingi nagu punane hakkliha kaste hamburgeri saiade vahel, täitsa söödav) ja muud ameerikalikku toitu, including brownies. Ja mina ja Ann tegime oma powerpoindi ära. Niiet me oleme igati valmis kõigeks. Siis istusime lihtsalt niisama. Õues oli megapalav, seega ma rääkisin katuse all Meaganiga juttu. Ja siis avastasime, et enamik mängib kaarte puu all ja läksime ka. Üsna kohe pärast seda pidime juba Geneseo keskkooli minema.
Geneseo High School (Home of the Geneseo Maple Leafs)oli nagu iga teine ameerika keskkool kuskilt filmist. Madal, laiahaardeline, punast värvi tellistest. Suure suure football fieldiga. Nende kapid olid välimused samasugused nagu meie omad Jüri Gümnaasiumis ;) Söökla oli suht täpselt nagu Twilightist :D Ja ni oligi. Kahjuks said minu kaamera akud tühjaks niiet. Aga ma pean nagunii teistelt pilte varastama niiet. Seal kohtusime Ameerika Gaidide ja Skautidega. Polnud nüüd eriti põnev. Siis kohtusid FFA-ga (Future Farmers of America). Nad olid toredad, ma kujutan ette, et Kaido sobiks sinna ideaalselt. Muidu nad tegelevad ka põllundusega ja stuff (neil on oma loomad keda nad müüvad ja hooldavad jne), lisaks keskenduvad nad ka leadershipi oskustele nagu public speaking. Nad olid lahedad.
Pärast seda läksime kuskile farmi (et mõned, kes ei ela farmis, nagu nt mina), et saada teada kuidas elu käib farmis. Ütleme nii, et ei olnud põnev, sest ilmselgelt nad ei olnud endid meie taustaga kurssi viinud, sest muidu nad teaks, et meil on piisavalt palju talusid, kus tehakse kõike sedasama. Peale maisi ja soybean'i kasvatamise. Õnneks me ei olnud seal rohkem kui tund aega. Seal haises ka.
Päeva lõpetuseks läksime Ruubeni ja Emilsi hostide juurde weiner roast'ile. Pm oli see siis see, et grillid endale ise hot dog'i vahele vorstikese. Ja süüa oli PALJU. Isegi jõulude ajal ei ole nii palju süüa! Oli eirnevaid salateid. Ja cupcake oli palju, brownies, corn bread (actually corn in every possible way), chips. Siis küpsetasime ka marshmellows'eid. Panime neid miginte küpsiste vahele (meenutasid Digestive omasid), kuhu vahele panime veel Hershey's sokolaadi ja kuuma marshemllow. TE EI KUJUTA ETTE KUI HEA SEE OLI!!! See oli tõesti hea. Aga väga väga magus. Rohkem kui ühe ma seda ei suudaks. Aa, ja seda õige maitsega lemonade'i oli ka. Need tulevad pulbrist niiet ma arvan, et ma ostan seda koju ka kaasa. Ülihea sidrunilimonaad on.
Siis kui juba mõtlesime koju tulla, siis peatusime fire stationis. Jälle. Jacki tahtis meid chief'le tutvustada. Aga me jäime sinna nii mitte päris tunniks aga enam vähem. Siis meid tutvustati kõigile, sest peaaegu kõik olid seal (neil on esmaspäeviti õppused). Kõik olid hästi huvitatud. Siis tuli veel Vick (see kes leedust pärit). Oh boy, kus see alles rääkis. Õnneks täna oli kuidagi lihtsam rääkida. Kuigi seal oli suur müra. Igatahes oli lahe. Kujutasin kohe ette, kuidas kõik teised linnaelanikud respektivad neid kõiki, sest nad on kõik vabatahtlikud. Niiet. Jah. See oli suur asi. Isegi Emma, Jacki lapselaps, pole autoga sõita saanud, aga mina olen (A).
Siis tulime lõpuks koju ja nüüd ongi õhtu läbi. Peaks pesema minema, kogu selle lõkkehaisu maha saama ja magama minema. Und ei olegi nii väga, rohkem on jalad väsinud ja väga paistes. Varem pole mul jalad kuumusest paistetanud, nüüd aga siin on kogu aeg. Vot. Olge tublid ;)
Sealt läksime Richmond Hill Parki, kus oli ''action planning''. Mida me oleme juba miljon korda teinud ja oma projekte juba kõigile esitlenud. Seega me leppisime kõik kokku, et teeme seda homme ja siis olime a'la 2 tundi vabalt niisama. Vahepeal saime lõunaks Sloppy Joe'd (mingi nagu punane hakkliha kaste hamburgeri saiade vahel, täitsa söödav) ja muud ameerikalikku toitu, including brownies. Ja mina ja Ann tegime oma powerpoindi ära. Niiet me oleme igati valmis kõigeks. Siis istusime lihtsalt niisama. Õues oli megapalav, seega ma rääkisin katuse all Meaganiga juttu. Ja siis avastasime, et enamik mängib kaarte puu all ja läksime ka. Üsna kohe pärast seda pidime juba Geneseo keskkooli minema.
Geneseo High School (Home of the Geneseo Maple Leafs)oli nagu iga teine ameerika keskkool kuskilt filmist. Madal, laiahaardeline, punast värvi tellistest. Suure suure football fieldiga. Nende kapid olid välimused samasugused nagu meie omad Jüri Gümnaasiumis ;) Söökla oli suht täpselt nagu Twilightist :D Ja ni oligi. Kahjuks said minu kaamera akud tühjaks niiet. Aga ma pean nagunii teistelt pilte varastama niiet. Seal kohtusime Ameerika Gaidide ja Skautidega. Polnud nüüd eriti põnev. Siis kohtusid FFA-ga (Future Farmers of America). Nad olid toredad, ma kujutan ette, et Kaido sobiks sinna ideaalselt. Muidu nad tegelevad ka põllundusega ja stuff (neil on oma loomad keda nad müüvad ja hooldavad jne), lisaks keskenduvad nad ka leadershipi oskustele nagu public speaking. Nad olid lahedad.
Pärast seda läksime kuskile farmi (et mõned, kes ei ela farmis, nagu nt mina), et saada teada kuidas elu käib farmis. Ütleme nii, et ei olnud põnev, sest ilmselgelt nad ei olnud endid meie taustaga kurssi viinud, sest muidu nad teaks, et meil on piisavalt palju talusid, kus tehakse kõike sedasama. Peale maisi ja soybean'i kasvatamise. Õnneks me ei olnud seal rohkem kui tund aega. Seal haises ka.
Päeva lõpetuseks läksime Ruubeni ja Emilsi hostide juurde weiner roast'ile. Pm oli see siis see, et grillid endale ise hot dog'i vahele vorstikese. Ja süüa oli PALJU. Isegi jõulude ajal ei ole nii palju süüa! Oli eirnevaid salateid. Ja cupcake oli palju, brownies, corn bread (actually corn in every possible way), chips. Siis küpsetasime ka marshmellows'eid. Panime neid miginte küpsiste vahele (meenutasid Digestive omasid), kuhu vahele panime veel Hershey's sokolaadi ja kuuma marshemllow. TE EI KUJUTA ETTE KUI HEA SEE OLI!!! See oli tõesti hea. Aga väga väga magus. Rohkem kui ühe ma seda ei suudaks. Aa, ja seda õige maitsega lemonade'i oli ka. Need tulevad pulbrist niiet ma arvan, et ma ostan seda koju ka kaasa. Ülihea sidrunilimonaad on.
Siis kui juba mõtlesime koju tulla, siis peatusime fire stationis. Jälle. Jacki tahtis meid chief'le tutvustada. Aga me jäime sinna nii mitte päris tunniks aga enam vähem. Siis meid tutvustati kõigile, sest peaaegu kõik olid seal (neil on esmaspäeviti õppused). Kõik olid hästi huvitatud. Siis tuli veel Vick (see kes leedust pärit). Oh boy, kus see alles rääkis. Õnneks täna oli kuidagi lihtsam rääkida. Kuigi seal oli suur müra. Igatahes oli lahe. Kujutasin kohe ette, kuidas kõik teised linnaelanikud respektivad neid kõiki, sest nad on kõik vabatahtlikud. Niiet. Jah. See oli suur asi. Isegi Emma, Jacki lapselaps, pole autoga sõita saanud, aga mina olen (A).
Siis tulime lõpuks koju ja nüüd ongi õhtu läbi. Peaks pesema minema, kogu selle lõkkehaisu maha saama ja magama minema. Und ei olegi nii väga, rohkem on jalad väsinud ja väga paistes. Varem pole mul jalad kuumusest paistetanud, nüüd aga siin on kogu aeg. Vot. Olge tublid ;)
Monday, July 26, 2010
16. päev ehk Lord have mercy
Alustasime täna sama vara, ainult et läksime lõunat sööma Doni perega. Nad meist väga ei huvitunud, vähemalt ei küsinud palju küsimusi. Tuim oli ebaviisakas, nagu alati. Luges terve aja raamatut ja jättis toidu järgi. Minu arvates, kui inimesed sind lihtsalt oma heast tahtest oma majja võtavad ja sulle niimoodi kõike välja teevad siis vähim, mida sa teha saad, on kõik võimalused ära kasutada ja näidata et sa oled tänulik selle eest. Aga tema.. I'm not gonna even go that far..
Pärast hommikusööki läksime vaatama kohalikku meditsiini helikopterit, sest mu 'ema' teadis et ma olen meditsiinist huvitatud ja niisiis ta viis mingi seda ambulance helicopterit vaatama. Hästi huvitav oli. Mulle tõesti meeldis. Nagu filmis, again! Pärast seda tulime koju korraks ja läksime kohe edasi fire stationisse. Jacki töötab seal ja ta on kõigile oma külalistele seal tuuri teinud ja kõigile on meeldinud. Mulle meeldis ka. Rääkis kuidas neil siin kõik töötab. siin, Colonas on suhteliselt suur varustus (mitu autot jne), aga mehed on kõik vabatahtlikud. Saime varustust selga proovida ja autoga sõita :D ma olin yet again bossi kohal :D ehk kõrvalistuja kohapeal. Sain sireeni lasta ja.. Äge oli. Saime märkmikud ja nokamütsid ja meenemündi. Todd, kes seda 'eksursiooni' läbi viis oli ka hästi tore. Näitas meile erinevaid asju ja rääkis kuidas nad käituvad tulekahju korral jne. Jacki kogui aeg pildistas ja ma kogu aeg naeratasin ja kui tagasi tulles oli Tuim eesistuja ja Jacki ütles, et naerata, siis ta ütles:' ei naerata'. No ma ei saa aru.. Ajab lihtsalt kopsu üle maksa. Aga ema ütles ka, et ma meeldin talle rohkem (ma ei mäleta, kas kirjutasin seda oma eelmisesse sissekandesse):D Enamasti sellepärast, et ma olen sõbralikum, minu kõnest on parem aru saada ja ma olen huvitatud asjadest. Ja ma jagan arusaadavalt oma arvamusi kuidas asjad on minu maal. See selleks. Pärast seda huvitavat käiku tulime koju, Jacki jäi siia puuvilja salatit tegema, me läksime Rock Island County Fair'le. Täpselt nagu kuskil Taylor Swifti muusikavideos. Ei, see oli Pink looga Who Knew.
Pärast seda tulime koju. Olime natuke aega ja läksime Jacki nephew (õepoeg) sünnipäevale. Mõnus, kodune toit oli. Kalkun, kartulipudru, kaste, sink mingil moel, gravy (kuigi ma ei söönud seda), puuviljasalat, värske salat. Jacki poeg oli minust (st Eestist) eriti kuidagi huvitatud. Again vb seepärast, et minust oli lihtsam aru saada. Eriti üllatas teda fakt, et me oleme nii hi-tech. Valimised, haiguslood, retseptid ja kõik see stuff. Siis toodi välja koogid. sokolaadi, jello (tarretis ma pakun, suure vahukoore topinguga), tsuksiini. Laulsime happy birthday ja pärast seda tulime plaksutamine ja sõnad nagu 'around the table you go' vms. Seda ma polnud varem kuulnud. Igatahes, ma olin silmini täis, aga tahtsin veel torti ka maitsta. Ja kui ma ütlesin et ma tahan umbes ühte neljandikku (mis oleks olnud meie normaalne tükk,sest see oli veel ülipaks), siis vaadati mind imelikult :D või noh, Jacki õde vaatas :D Igatahes, see suksiini (või mis iganes) tort oli väga hea. Peaaegu nagu see kõrvitsakook, mida ma olen paar korda teinud. Kõigiga pidime pilti tegema, Tuim vist piinles küll. Minul oli aga suu jälle kõrvuni :D
Tulime sealt ära koju, ma küll veeresin, sest mul kõht nii täis. Varsti lähme missale. Tõotab tulla huvitav. Õnneks ei kesta kaua, tund max.
Nii. Missal käidud. Ütleme, et oli huvitav ja teistsugune. Kõndisime kirikusse, Jacki ja Don lõid endale risti ette (kui seda nii nimetatakse), Jacki pidi lugema täna, nagu ma hiljem aru sain, siis tänane missa oli talle pühendatud. Missa hakkas, seisime püsti, midagi pobiseti. Siis tuli kaks nagu diikonit (?) (tegelt on kõik üks suur küsimärk, sest mul ei halli aimu kuidas neid asju katoliikluses nimetatakse) ja üks tüdruk mingis hommikumantlilaadses ürbis. Tal olid muideks jalas varbavahed ja retuusid paistsid alt. Selle käitumise juurde jõuan hiljem. Jacki luges ette ühe jutu, et kõiki Soodoma elanikke ei tapeta kui leitakse vähemalt 50 süütut hinge. Ja siis keegi küsis et kui leitakse viis vähem, kas siis selle viie pärast tapad terve linna. Ja nii edasi ja nii edasi (aa, ta vastas, et ei, ta päästaks selle linna) kuni 10ni. Siis oli jälle palvetamist, laulmist, põlvitamist, seismist ja siis tuli jutustaja pulti ja seletas selle loo lahti. Tänane teema oli 'first impressions', mis läks minu jaoks nagu rusikas silmaauku sest ühe mu sissekande nimi on 'second impressions ('cause the first ones don't count)' Sain kõigest aru, mis missal räägiti (mis on hea näitaja minu arvates;) Ennast kiitmast ma ei väsi!). Aga jah, sisu ei mäleta. Siis tuli see aeg kus pannakse see 'leib' suhu ja juuakse veini. See oli huvitav tegevus. Kõigepealt kummardasid leivaandja ees (neid oli kolm, Don nende hulgas) ja siis läksid veini jooma (Jacki oli üks veiniandjadest). Päris pisikesed poisid ei läinud veini jooma, aga paljud läksid. Ja eks seepärast ole lubatud Itaalias joobes olekus sõita ka (peale nende üldise veinijoomise). Pärast seda oli veel paar palvet vms. Siis jagati õnnistus üksteisele - st et kõik kes kuskil ees-taga-kõrval istusid surusid kätt ja andsid õnnistust. Ei osanud seda oodata. Aga siis ütles üks neist diikonitest, et missa on läbi ja õnnistatud teed.
Ma tegin kaasa kõik istumised ja seismised, kuid ei põlvitanud ja ei läinud 'blessingut' saama. Lihtsalt, pole mulle. Vaadata oli parem. Langetasin pead ka, kui vaja oli. Tuim aga, on the other hand, sirutas käsi seal pingi peal ja kui seisime siis hoidis käsi taskus ja.. isegi kui sa pole usklik või seda usku, siis sa võiksid ju vähemasti austada seda, mida teised teevad ja ennast need tund aega üleval pidada. See oli minu jaoks unacceptable. Pilte ei teinud ma ka just sel põhjusel, kuigi ma usun et ma oleks võinud ilma hääle ja välguta. Aga muidu löödi end missa jaoks üles. Kõik kulinad-kilinad külge, lõhnaõli, soeng, meik - täisvärk. Siis anti annetusi.. ja nagu ma aru sain siis Jacki ja Don andsid 25 dollarit. Minu arvates päris palju. Nad käivad iga pühapäev kirikus, juhtugu mistahes, sajagu või pussnuge, aga nad käivad. Kirik oli muidu ilus, küll mitte tüüpiline nagu meie kirik, aga selliseid ei olegi siin palju. Pärast missat tutvustati meid hästi paljudele inimestele. Igasugustele diikonitele ja muiduolijatele. Ühe diikoni rääkisin pikemalt ja lõpuks ta kiitis mind et mul on nii hea inglise keel. Seda oli tore kuulda. Meid tutvustati ka selle varbavahe-tüdrukuga ja ta küsis Jacki käest üle, et kas me oskame inglise keelt ja siis ma ütlesin talle et kui sul on mingeid küsimusi siis küsi, ma oskan vastata küll. Siis ta oli meeldivalt üllatunud. Ja kõik tegid suuri silmi, et ma oskan lisaks oma nativa tongue'le hästi inglise keelt ja et ma räägin ka vene keelt. Diikon avaldas kahetsust, et ka nende noored võiksid vähemalt kahte keelt osata.
Pärast seda tulime koju. Ei osanud nagu midagi teha, sest kogu see jumala värk tegi mõtlikuks jälle. Aa, ja see ei olnud üldse hull.. Kui jutustaja tegi oma osa, siis ta tõi näiteid igapäeva elust, näiteks kauabamajas käimisest vms. Niiet oli täitsa okei. Selline vabam värk. Ja muusika oli täitsa nagu Hairi Laurandi tunnis :D Igatahes, kodus tegime natukese ajapärast popcorni, mis on DELICIOUS:D Neil on isegi eraldi eriline pott selle jaoks. Ülimaitsev oli. Ja enne seda sõin veel sünnipäevast järelejäänud puuviljasalatit ja klaas apelsinimahla ja ma olen jälle kurguni täis. Mul tuleb juba silmist kõik toit välja :D Vähemalt see on maitsev ;)
Vot nii. Näljas ma ei ole, toas on ainult natuke külm. Teksasid olen juba viimasel paaril päeval kanda saanud. Näitasin Jackile pilte kodust ja emast-isast. ta ütles, et nad tunduvad väga sõbralikud ja neil ühised huvid ka. Seega ma ütlesin, et kui nad peaks meie kanti sattuma kunagi, et siis võtavad ühendust.
Homsest tuleb pikk päev vist. Pikk ja igav päev peale õhtuse weiner roasti. Nii. Ma lasen tuimal nüüd magama jääda. Ta vaatab mind nii tapjaliku ilmega juba. Olge musid ja tublid, räägime varsti ;)
Saturday, July 24, 2010
15. päev ehk taking it cool
Alustasime suhteliselt vara, sest pidime juba 8.30 minema hakkama. Nimelt läksime Jacki vanade töökaaslastega hommikust sööma. Neli pensionieas daami saavad kord kuus (vist) laupäeva hommikuti kokku ja söövad hommikust. Me läksime ka kaasa, sest nad mõtlevad ka hostideks hakata. Üks tädi saab 70 kohe. Jube kõbusad ja huumorimeelega on veel. Kunagi oli see seriaal, eesti keeles Kullakesed, inglise kelle The Golden Girls. Nad olid täpselt nagu sealt võetud. Hästi armsad. Pigistasid põsest ja kallistasid kui minema hakkasid. Muiud hommikuks sõin mingeid ülisuuri, aga traditsiooilisi pannkooke maasikate, banaani ja pecan pähklitega. Tumedad pannkoogid olid veel. Ja apelsinimahla, as usual. Ja mulle tilkus konditsioneerist kondensi koguaeg pähe. Tegime naljakaid pilte, kus üks tädikestest hoidis vihmavarju minu kohal, sest sealt tilkus mulle lagipähe vett. Tilkhaaval küll, läbimärg ei olnud.
Pärast seda tulime koju ja natukese aja pärast tuli elekter ka tagasi. Siis läksime 'sighseeingule'. Ilmselt Tuim tahtis otsi anda, aga mulle meeldis. Käisime Mississippi jõe ääres, tahtsime minna locks&tams'i vaatama US Army territooriumile, kuid nad küsisid dokumente ja pärast minu oma näitamist ütlesid, et meie sissesaamisega läheks umbes tund aega niiet. Me ei läinud. Polnud hullu. Kuigi oleks äge olnud olla USA sõjaväe territooriumil.
Pärast seda läksime ilmselt piirkonna suurima tööandja juurde, John Deere, mis valmistab põllutöömasinaid. See oli nagu muuseum, kus nende ilmselt kõige tähtsamad masinad olid väljas. Teel sinna kohtusime Emilsi, Ruubeni, Zane ja leedu õpetaja Ritaga. Igatahes seal oli palju mulle mõistamatuid suuri masinaid. Pärast läksime Whitey's jäätist sööma. Võtsin Dark Raspberry Chip ja Key Lime Pie jäätist. Ülihea oli, aga suur ports jällegi.
Pärast seda tulime koju. Või noh, käisime John Deere world headquarters'st läbi ja siis. Nad on vist ikka väga uhked oma Deere üle. Tulime koju, ma olin niiiii unine kuigi ma olin täiesti normaalselt maganud. Niisiis ma magasin. Isegi tuim magas. Siis tulid perekonna leedukatest sõbrad, kes vist leedu keelt ei räägi. Kuna tuim oli alles üles ärganud, siis ta 'keelesensorid' polnud veel üles ärganud ja keegi ei kuulnud ega saanud temast aru. Naljakas, aga kahju oli ka. Oli näha, et ta oli väga suures segaduses. Või polnud ta harjunud sellega, et talle nii palju tähelepanu osutatakse. Leedulane Vick ja tema tütar Jackie olid meil külas. Jackie on Twi-Mom!! Vahetasime aadresse ja lubasime kirjutama hakata ja ta lubvas mulle team Edwardi särgi saata:D Nii lahe. Ta on 47 muidu. Ja ta armastab Twilighti. Niiet, gotcha twi-haters:D See made my day. Ta oli väga tore.
Kui nad lahkusid, siis tegime süüa. Või noh, ma tahtsin aidata, aga Jacki ja Don tegid kõik. Ma katsin lauda ainult. Aga tuimale meeldis vaadata kuidas teised inimesed süüa teevad. Don oli kalal käinud mingi päev ja nüüd me siis sõime seda kala paneeritult. Väga maitsev oli. Lisaks oli veel keedetud maisi, mis oli minu arvates üsna ok maitsega, aga Jacki ütles, et see ei ole hea. Whatever.. Mulle kõlbas. Siis olid veel kartulikrõpsud mingi juustukastmega üle kallatud, mis maitsesid ilmselt täpselt samamoodi nagu ema teha üritab kui ta paneb kartuliviilud, muna ja juustu ja midagi veel. Igatahes, kartulid olid, mitte enam kartulikrõpsud. Tomatit, marineeritud peeti. Maitsev söök oli. Ja enne sööki loeti palve ka. Võtsime kõik käest kinni ja nad tänasid kõige eest ja nii. Oli väga uus kogemus. Nad on katoliiklased, kui ma veel öelnud pole. Homme õhtul lähme kirikusse ka. Kuigi ma passiks selle, ma siiski lähen. Üldse teen ma siin paljusid asju, mida ma muidu ei teeks või ei tahaks teha. Ületan piire ;) Lisaks hakkab mul ameerika kõneviis külge jääma, isegi kui eesti keeles räägin. Näiteks 'yeah' ütlen kogu aeg. Ja liigutan pead kui keegi räägib. Ilmselt kooliajaks kaob ära, sest muidu oleks see küll üks pain in the neck.
Sõime, istusime niisama, andsime oma kingitused üle. Jacki ütles, et ta loeb minu raamatu küll läbi. Ilusad pildid olid. Ja sokolaad maitses neile. Nagu alati. Ja nad tahavad juba kama proovida. Tore. Siis pesime pesu. Ja neil on ka kuivati, sis saime need kohe ka ära kuivatada. Me peame sellise koju ka saama.. paned märjad riided sisse ja ka 15 minuti pärast on kõik kuivad, kuumad ja isegi mitte ülikortsus. Nad õnneks triigivad ka siin, old school. Ja siis tulimegi magama.
Vahelepõikeks ütleks, et ma ei saa kus kohas elavad kõik selliste programmide tegijad. Miks ei olnud kodumajutust Taanis ja Peterburis? Ok, Taanis vb mitte ja aPeterburis oleks võinud küll olla. See on ikka selline kümblemine kultuuris ja keeles, sest kolme päeva vältel mmul ei olnud võimalust rääkida eesti keeles. Ja peab ütlema, et iga korraga läheb keel järjest paremaks. Kuigi vahest tunnen küll, et tunnis räägin jumala normaalset keelt, aga siinses keskkonnas, ma ei saa isegi iseendast aru. Niiet. Kes arvab, et ta oskab inglise keelt, peab ikka keskkonnas, kus muud moodi ei saa, ära käima. Ja nad kasutavad palju selliseid sõnu, mida me koolis ei õpi ja ilmselt ei hakkagi õppima niiet see on ka üks asju, mida me peaks oma inglise keele tundides üle vaatama ;) Igapäeva kõnepruuki on rohkem vaja. Me teame kuidas kõik n-ö ametlikus keeles on, aga tee ameeriklasele selgeks, mis on 'porridge' :D No ta ei tea:D Vot. Kuna mul on blank koht, siis praeguseks kõik. Eks homme kirjutan jälle. Olge tublid! Igatsen teid!
14. päev ehk Geneseo
Alustan kurva uudisega - nimelt suutsin ma kõik oma kahe viimase päeva pildid Chicagost ära kustutada ja millegipärast ei ole neid mul arvutis ka. Niiet te ei näegi kuidas ma lamasin 103. korrusel, kui autod mu all sõitsid. Ja neid üliilusaid õhtuseid Chicago skyline'i pilte. Rikkus kohe päev ära kui selle avastasin. Eilsest siis nii palju:
Bussisõit Geneseosse kestis u 3 tundi. Siis kohtusime kohe peredegaja tulime koju. Minu pere on ema Jacki ja isa Don, kes on vanemad, üle 60ne, aga väga kõbusad ja toredad. Nad on hostinud juba 13 aastat. Neil on ka lapsi, aga kõik on juba täiskasvanud ja ei ela kodus. Eile õhtul, suht kohe kui jõudsime tuli hirmus torm. Tuul oli üle 70 miili tunnis, paduvihm ja elekter kadus. 24 tundi oli kadunud. Õnneks neil ikka vett oli kui elektrit polnud. Siis läksime soppama, sest kodus polnud midagi teha. Ma sain niiii palju asju võrdlemisi hea hinna eest. Rohkem vist endale riideid ei osta, sest kohver oli niigi raske. Kuigi pükse tahaks, pluuse ma luban, et enam ei vaata:D Kaks tundi olime seal, esimese tunni veetsin ainult ühes poes, kust saingi enamuse oma riietrest. Aa, pood ise asus teises osariigis, Iowas. Ületasime Mississippi jõe, et sinna saada. Isegi Tuim soppas kaks tundi. Sai vist rohkem asju kui mina, aga ta ütles et ta enam jalga poodi ei tõsta seni kuni ta siin on. Ja üldse, Tuim käib väga pinda. Kirjutan kildusid endale telefoni üles. Näiteks meeldib talle kõrbenud toit. Ja ma üldse ei hakka rääkimagi kui ebaviisakas ta on. Segab kogu aeg jutule vahele. Ja küsib ebaviisakaid küsimusi. (Tuim on see leedukas kellega ma koos elan) Pärast soppamist läksime suppi sööma. Võrdlemisi tore oli. Kuigi Jacki ja Doni jaoks tundusime me väga vaiksed. Ma olin lihtsalt väsinud ja iga kord kui Tuim midagi ütles, siis nad peavad üle küsima, sest nad ei saa ta inglise keelest aru või podiseb ta lihtsalt väga omaette. Koduteel käisime veel HyVee's. Suur grocery store. Homme õhtul (ehk täna) teeb Don kala ja ülehomme õhtul lähme kellegi sünnipäevale, et siis sellepärast käisime.
Tulime koju, sõime natuke maasikaid, jagasime taskulampe jne. Rääkisime natuke ja läksime magama. Päris väsitav päev oli, aga kokkuvõttes olen ma oma perega rahul. Nad on toredad. Neil olid ka hull kava tehtud, kõik kirja pandud, et kuhu lähme-mida teeme. Tore.
Piltidest on ainult kahju. Arvuti hakkas jamama kui neid laadisin ja nüüd neid polegi. Eks surfan, vaatan kas leian kuskilt, aga ma ei usu eriti. Krt küll, reisi kõige ilusamad pildid :(
Bussisõit Geneseosse kestis u 3 tundi. Siis kohtusime kohe peredegaja tulime koju. Minu pere on ema Jacki ja isa Don, kes on vanemad, üle 60ne, aga väga kõbusad ja toredad. Nad on hostinud juba 13 aastat. Neil on ka lapsi, aga kõik on juba täiskasvanud ja ei ela kodus. Eile õhtul, suht kohe kui jõudsime tuli hirmus torm. Tuul oli üle 70 miili tunnis, paduvihm ja elekter kadus. 24 tundi oli kadunud. Õnneks neil ikka vett oli kui elektrit polnud. Siis läksime soppama, sest kodus polnud midagi teha. Ma sain niiii palju asju võrdlemisi hea hinna eest. Rohkem vist endale riideid ei osta, sest kohver oli niigi raske. Kuigi pükse tahaks, pluuse ma luban, et enam ei vaata:D Kaks tundi olime seal, esimese tunni veetsin ainult ühes poes, kust saingi enamuse oma riietrest. Aa, pood ise asus teises osariigis, Iowas. Ületasime Mississippi jõe, et sinna saada. Isegi Tuim soppas kaks tundi. Sai vist rohkem asju kui mina, aga ta ütles et ta enam jalga poodi ei tõsta seni kuni ta siin on. Ja üldse, Tuim käib väga pinda. Kirjutan kildusid endale telefoni üles. Näiteks meeldib talle kõrbenud toit. Ja ma üldse ei hakka rääkimagi kui ebaviisakas ta on. Segab kogu aeg jutule vahele. Ja küsib ebaviisakaid küsimusi. (Tuim on see leedukas kellega ma koos elan) Pärast soppamist läksime suppi sööma. Võrdlemisi tore oli. Kuigi Jacki ja Doni jaoks tundusime me väga vaiksed. Ma olin lihtsalt väsinud ja iga kord kui Tuim midagi ütles, siis nad peavad üle küsima, sest nad ei saa ta inglise keelest aru või podiseb ta lihtsalt väga omaette. Koduteel käisime veel HyVee's. Suur grocery store. Homme õhtul (ehk täna) teeb Don kala ja ülehomme õhtul lähme kellegi sünnipäevale, et siis sellepärast käisime.
Tulime koju, sõime natuke maasikaid, jagasime taskulampe jne. Rääkisime natuke ja läksime magama. Päris väsitav päev oli, aga kokkuvõttes olen ma oma perega rahul. Nad on toredad. Neil olid ka hull kava tehtud, kõik kirja pandud, et kuhu lähme-mida teeme. Tore.
Piltidest on ainult kahju. Arvuti hakkas jamama kui neid laadisin ja nüüd neid polegi. Eks surfan, vaatan kas leian kuskilt, aga ma ei usu eriti. Krt küll, reisi kõige ilusamad pildid :(
Subscribe to:
Posts (Atom)