20. päev ehk ongi läbi

Alustasime lõpetamisega. Läksime taksodega AED-sse, et veelkord oma projektid ette kanda ja otsad kokku tõmmata. Kokku läks pea kaks tundi oma action planide esitamisega. Õnneks läks kõik kõigil hästi. Tuim ei oska ikka üldse esineda. Tuiab ringi kõnepuldi tagab, näpib ennast ja oma juukseid. Õhh! Peaaegu kõik rääkisime, kuidas see projekt meile tundus ja mida me õppinud oleme. Saime on Certificate of Participation ka, tegime pilti ja jätsime kiiruga hüvasti, sest pidime 12.30 Eesti saatkonnas olema. Läksime kõik kuuekesi+taksojuht (seega seitse inimest) korraga autosse.
Saatkond nägi väga ilus välja. Vana, meenutas esimese Eesti aega - seega igati eestlastlik. Imelik oli eesti keeles kellegi teise peale Anni, Anna, Triinu, Ruubeni ja Lauri rääkida. Seal väga kaua ei läinud. Tund aega maksimum. Pärast seda jalutasime hotelli tagasi. Käisime Starbucksist läbi. Olime järjekorras ja rääkisime omavahel eesti keeles kui järsku keegi küsis tagant, et kas me oleme eestlased. 24-aastane noormees, kes on kolm aastat USAs õppinud (LA) sattus nagu nii juhuslikult meiega samal ajal mingisse suvalisse Starbucksi koos! Ta pidi järgmisel esmaspäeval Eestisse tagasi tulema. Müüja rääkis aga, et varsti tuleb suur vihm. Me aga mõtlesime, et mis torm.. ilus ilm ju! Aga kui olime ühe blocki kaugusel, siis järsku tõusis selline tuul ja õhk läks nii äikese-eelseks. Õnneks jõudsime hotelli ilma tornaadota.
Vahetasime riideid, et pärast Capitoli kohe soppama minna. Läksime hotelliuksest välja ja vihma sajab. Ootame natuke, et hakkab jube üle minema vaikselt.. Järjest hullemaks läks! Hullu padukat sajas juba, aga meil vaja juba järjekorras seal seista. Läksime siis läbi vihma. Me olime kõik ligumärjad, kui lõpuks metroopeatuseni jõudsime. Sõnaotseses mõttes tilkusin igalt poolt. Ainult jalgevahe oli kuiv võib-olla :D
Capitolis hullu järtsi polnudki tegelikult. Eksursioon ise oli ka kena ja läks kiirelt. Igav ei hakanud. Väga palju oli sellist ajalugu, mida ma ei teadnud, seega ei viitsinud eriti keskenduda. Maja ise oli väga väga ilus, kuid mitte nii ilus nagu paljud Peterburi hooned.
Pärast Capitoli läksime Pentagon City kaubamajja. Olime seal 3 tundi, Anna jäi veel üheks tunniks. Triin läks õiges peatuses maha, me Anniga tahtsime raamatupoodi minna. Ma ostsin sealt Eclipse the movie, mingi muu vampiiriraamatu, postkaarte ja 'Eat, Pray, Love'. Kuna see pood vist hakkab asukohta vahetama, siis sain kõik asjad poole hinnaga, juhhuu!
Nii kiirustasimegi koju. Teepeal nägime Annat, kes tuli tund aega hiljem Pentagonist. Jõudsime hotelli ja siis pidi lõpetamisõhtu toimuma, aga lätlased olid kõiki üle lasknud (tegelt olid nad ise ka Pentagon citys, aga keegie i näinud neid). Siis tulid 3 normaalset leedukat meie tuppa, sõime puuvilju ja krõpse ja tegime niisama nalja. Siis tulid lätlased ka ja läksime nende tuppa.
Nii tiksuski õhtu kuni kella kaheni, millal magama läksin.
Täna, aga, on viimane-viimane päev. Kohe hakkan asju pakkima ja siis linnapeale. Air&Space muusem, Target, Borders.
Varsti näeme!

19. päev ehk elu viimane Starbucks

Pidime pool seitse lennujaamas olema. Enne käisime McDonaldsis hommikust söömas. Võtsin õunapiruka ja apelsinimahla. Jackiga oli nii kahju hüvasti jätta, ta on ikka nii tore. Lend oli igatahes kohutav. Lennuk oli tõsiselt väike ja seega raputas väga väga kõvasti. Esimene lend, kus mul tõsiselt hirm on peale tulnud. Vahepeal tundus, et mootorid ütlesid üles. Seda küll vist õnneks ei juhtunud, aga imelik sõit oli küll. Pidurdas, kiirendas kogu aeg. Õnneks kestis lend vähe - 40 minutit.
Kui oli Chicago lennujaama jõudnud, siis oli meil 45 minutit aega ringi käia. Tahtsin 'I heart Chicago' särki, aga ei leidnud kuskilt. Ei saanudki midagi. Ostsime Starbucksi, läksime lennukisse ja jälle hakkas raputama! Õhus olemise aeg ei olnudki nii jube peale selle et ta tegi samamoodi seda pidurdamise-kiirendamise värki. See võttis seest nii õõnsaks, et nüüd kukumegi alla! Siis mõtlesimegi, et see on elu viimane Starbucks :D Eriti jube oli maandumine Ronald Reagani lennujaama. Lennuk keeras peaaegu 90 kraadi (minu poolega) Potomac jõe poole. See oli niiiiii hirmus, et panin kohe mõlemad aknad kiiresti alla. Enne seda pole ma kunagi lennukiga sõitmist kartnud (peale peavalu ja kõrvade), aga seekord ma reaalselt kartsin, et kukume alla. Õnneks läks kõik siiski hästi ja jõudsime õnnelikult maapinnale.
Ülejäänud päev oli vaba. Hotelli jõudes saime teada, et me saame alles kella neljast check-ini teha ja seega pidime kaks tundi kuskil jõlkuma. Käisime soppamas. Anna ja Anni tahtel läksime Urban Outfitter'sse. Mina, Triin, Ruuben ja Lauri sealt midagi ei leinud, seega läksime metrooga ühe peatuse Metro Stationisse, kust leidsime Forever XXI ja H&M'i. Esimeses poes veetsin palju aega, vaatasin peaaegu kõik läbi ja sain kaks ilusat kleiti ka. H&M'st sain Kristenile ilusad püksid, loodan et lähevad jalga ka ;) Endale ka ühe asja. Edasi läksime Macy'sse, kus olime ainult pool tundi ja ma ei jõudnud kingaosakonnast kaugemale. Õnneks midagi ei leidnud.
Tulime hotelli ja sõime õhtust (tavaliselt ei pakuta hotellidest tasuta õhtusööki, siin aga on vahest), mis oli täitsa normaalne. Naersime lauas nii palju, et kohutav. Sõime päris kaua, siis tulime tuppa ja vaatasime telekat natuke. Või noh, enam-vähem kõik kogunesid meie tuppa. Pidime otsustama, mida edasi teeme, aga selleks läks kaks tundi ja ma jõudsin isegi magada vahepeal.
Kella poole üheksaks otsustasime leida jäätisekohviku. See aga osutus väljakutseks, sest raske oli leida netist seda. Anna otsis Dairy Queen'i ja avastas, et see peaks olema üle tee hotellis. Seal aga ei teatud, et selline asi üldse olemas on. 3 meest kulutasid meie jäätisehimu rahuldamiseks 10 minutit. Kuid. Nad andsid meile väga hea koha, mis ei olnud väga kaugel ka õnneks. Ja seal oli MAAILMA PARIM JÄÄTIS!!! Võtsin mojito-, white grapefruit- ja local strawberry sorbetid. No mina ei ole nii head jäätist kui see moito jäätis veel saanud. Sa kohe võisid tunda neid piparmündilehti seal jäätises. Nii mõnus ja värskendav, sest isegi kell 9 oli õues megapalav. Koht ise oli väike, aga järjekord ulatus pidevalt uksest välja. Eriti arvestades seda, et see koht oli üsna kallis - kolm palli oli 6.50 (x12). See on tõesti kallis, aga see oli seda väärt. Jäätiseisu ka rahuldatud väga tükiks ajaks.
Jäätised söödud, jalutasime tagasi. Ei osanud midagi teha. Panime Facebook'i kuulutuse peo kohta meie toas. Pika peale tuligi rahvas kohale. Anna Lätist, Donara, Benedikta ja Greta Leedust. Ja meie toas oli ka air conditioner katki, seega siin oli migni 80 kraadi. Selle peale otsustasime siit ära kolida ja mujale tubadesse minna. Nii palju ei ole ma terve selle reisi ajal naernud kui täna. Lihtsalt kohutav, kuidas ma olen suuteline reaalselt 5 minutit krampides veetma. Mõnus õhtu oli.
Praeguseks üks jalg valutab. Air conditioner ka töötab õnneks (töömehed käisid) ja lähme varsti magama. Homme peame oma action plan'e esitama ja sellega ongi meie programm läbi. Aa, käime veel Eesti saatkonnas ja Capitolis. Siis on aega sopata veel. Ja siis veel sopata. Ja laupäeval peame alles kell kuus õhtul siit minema niiet ka siis on terve päev aega.
Üldiselt meil vist veab selle ajavahega, sest me oleme öisel lennul ja kui me loodetavasti magame enamuse lennust vähemalt, siis me oleme väga edukal taastumise teel, sest saksamaale jõuame nii 11-12 ajal ja sealt edasi Eestis juba kell pool kuus läbi õhtul :)

18. päev ehk Lots of nothing

Niisiis. Täna sõime hommikuks biscuits&gravy, millesarnast ma pole enne saanud. Õhulised lehttainast saiakesed koos hakklihakastme sarnase asjaga. Ülitoitev hommikusöögiks, maitsev ka. Kuigi mul oli juba ühest saiakesest kõht täis, sõin teise veel. Vahepeal helistas aga Margaret, et kus me oleme, nad juba ootavad. Don ütles, et leppisime ju kokku, et kell üheksa (kell oli 35), aga nad juba ootasid. Me aga lõpetasime rahulikult hommikusöögi ja läksime alles siis. Olime viimased ja kõik ootasid meie järel. Fun! Vähemalt maitses hästi.
Sealt edasi läksime Arrowhead Ranch'i, kus aidatakse hukka läinud noortel eluteele tagasi saada. Ma ei näinud mingit seost meie programmiga what-so-ever. Koht oli ilus ja neli poissi tulid meiega rääkima ka. Nad olid narkootikume omanud ja autosid varastanud ja oma peret peksnud ja mis kõike veel. Aga seal seistes olid nad nii vaiksed ja häbelikud, et ei osanud neid sellises olukorras ette kujutada. Siiski oli tore näha, et nende jaoks on mingi asutus ja et neil on veel viimane võimalus oma elu korda saada. Kuigi ma tõesti ei saanud aru, kuidas see meie programmiga seostus. Aga ju sellele Margaretile meeldis, sest ta arvas, et esmaspäeva hommikune jumala-jama oli ka wonderful.
Pärast seda sõitsime kuskile kiriku ruumidesse ja olime seal ruumis neli tundi järjest. ''Action Planning'' oli asja nimi. Tegelikult sõime lõunat, siis tegime tarka näga ja viimased tund aega pidime siis oma action plane mõnedele peredele esitama. See läks hästi. Kuigi kui me Anniga ette läksime, siis Triin oli naerust lausa näost punane, sest ma ei paistnud kõnepuldi ja arvuti tagant väljagi:D Vähemalt neil oli lõbus.
Pärast seda tulime koju. Siis tulid veel külla Vick, tema naine ja lapselaps. Rääkisime jälle palju ja mõttetuid asju. Small talk. Kui nad ära läksid, siis selleks ajaks mul oli juba külm majas olla. Seega läksin sooja dushi alla. Kui sealt tagasi jõudsin, oli mul veel külmem olla ja panin lausa sokid jalga. Siis lasin juba sokkides ja kampsunis ringi, mida ma senikaua siin pole teha saanud. Ja ikka veel oli mul külm olla. See selleks. Sõime õhtust (french toast, bacon, tomato, lettuce, mayo-kinda-thing), toit oli ülimaitsev (nagu alati siin). Siis oli veel natuke aega enne kui ice cream social'le läksime. Läksin terrassile soenema. Ma usun et naabrid vaatasid imelikult, sest õues oli migni 90 (ma olen fahrenheiti skaala ja nende mõõdusüsteemidega juba harjunud) kraadi ja ma olin kampsuni, sokkide ja teksadega ja paksema pluusiga :D
Siis läksime ice cream social'le. See on heategevusüritus. 3 dollarit oli 'tasu' mis oli tegelikult annetus RI County Fairile. Selle 3 dollari eest said igasuguseid kooke valida ja jäätist ja lemonade'i. Jutustasime niisama, varsti läksin eestlaste juurde. Sain tuttavaks kohalike lastega, kes on adopteeritud Venemaalt. Natuke pidid vene keelt ka oskama, aga minuga nad igatahes ei rääkinud vene keeles. Aa.. bänd mängis ka. Ja see üritus on iganädalane.
Tulime sealt natukese aja pärast tagasi ja siis hakkasime pakkima ja kaaluma. Minu kohver oli 38 poundi. Mis on veel kerge. Nüüd aga istun köögilaua taga, kirjutan blogi ja vaatan oma kingitusi. Jacki andis meile oma kiriku cookbook'i ja lemonade powder't. Ülihea. Nad on ikka nii armsad ja sõbralikud. Ei tahakski ära minna. Aga homme peab kell pool seitse lennujaamas olema, niiet. Tsauki ;)

17. päev ehk busy in Geneseo way

Nii. Tänane oli pikk, aga lühike päev. Hommikul läksime kellegi majja hommikusöögile. Mingid kristlikud sportlased, mingi selliste ühendus. Ütleme nii, et mulle see ei istunud, sest see ei olnud arutelu (nagu programmis ütles) selle üle, et mis me usust arvame või ma ei tea, kuidas me sellesse suhtume, vaid see oli selline, et jumal on meie ses ja igal pool ja noh, sellised alatooniga, nagu me oleks kõik mingid kristlased. Mida enamus/enamik meie grupist ei olnid. Aga seal oli küll päris palju ameerik noori ja nad küll kõik uskusid. Ja täiesti tõsimeeli. Mulle selline asi ei mahu pähe ja ei hakka ka kunagi mahtuma. Pigem tõesti mignid vanad eesti või kreeka jumalad kui üldse. Palvetasime. Mis, noh jah, ka ei meeldinud. Aga selle kõige lõpetuseks, kui tuju oli juba päris nõme ja arvasin, et päev rikutud, mängisime Wiid. Mingi selline mäng oli, kus pidi järgi tantsima. Isegi mina mängisin. Päris äge oli.
Sealt läksime Richmond Hill Parki, kus oli ''action planning''. Mida me oleme juba miljon korda teinud ja oma projekte juba kõigile esitlenud. Seega me leppisime kõik kokku, et teeme seda homme ja siis olime a'la 2 tundi vabalt niisama. Vahepeal saime lõunaks Sloppy Joe'd (mingi nagu punane hakkliha kaste hamburgeri saiade vahel, täitsa söödav) ja muud ameerikalikku toitu, including brownies. Ja mina ja Ann tegime oma powerpoindi ära. Niiet me oleme igati valmis kõigeks. Siis istusime lihtsalt niisama. Õues oli megapalav, seega ma rääkisin katuse all Meaganiga juttu. Ja siis avastasime, et enamik mängib kaarte puu all ja läksime ka. Üsna kohe pärast seda pidime juba Geneseo keskkooli minema.
Geneseo High School (Home of the Geneseo Maple Leafs)oli nagu iga teine ameerika keskkool kuskilt filmist. Madal, laiahaardeline, punast värvi tellistest. Suure suure football fieldiga. Nende kapid olid välimused samasugused nagu meie omad Jüri Gümnaasiumis ;) Söökla oli suht täpselt nagu Twilightist :D Ja ni oligi. Kahjuks said minu kaamera akud tühjaks niiet. Aga ma pean nagunii teistelt pilte varastama niiet. Seal kohtusime Ameerika Gaidide ja Skautidega. Polnud nüüd eriti põnev. Siis kohtusid FFA-ga (Future Farmers of America). Nad olid toredad, ma kujutan ette, et Kaido sobiks sinna ideaalselt. Muidu nad tegelevad ka põllundusega ja stuff (neil on oma loomad keda nad müüvad ja hooldavad jne), lisaks keskenduvad nad ka leadershipi oskustele nagu public speaking. Nad olid lahedad.
Pärast seda läksime kuskile farmi (et mõned, kes ei ela farmis, nagu nt mina), et saada teada kuidas elu käib farmis. Ütleme nii, et ei olnud põnev, sest ilmselgelt nad ei olnud endid meie taustaga kurssi viinud, sest muidu nad teaks, et meil on piisavalt palju talusid, kus tehakse kõike sedasama. Peale maisi ja soybean'i kasvatamise. Õnneks me ei olnud seal rohkem kui tund aega. Seal haises ka.
Päeva lõpetuseks läksime Ruubeni ja Emilsi hostide juurde weiner roast'ile. Pm oli see siis see, et grillid endale ise hot dog'i vahele vorstikese. Ja süüa oli PALJU. Isegi jõulude ajal ei ole nii palju süüa! Oli eirnevaid salateid. Ja cupcake oli palju, brownies, corn bread (actually corn in every possible way), chips. Siis küpsetasime ka marshmellows'eid. Panime neid miginte küpsiste vahele (meenutasid Digestive omasid), kuhu vahele panime veel Hershey's sokolaadi ja kuuma marshemllow. TE EI KUJUTA ETTE KUI HEA SEE OLI!!! See oli tõesti hea. Aga väga väga magus. Rohkem kui ühe ma seda ei suudaks. Aa, ja seda õige maitsega lemonade'i oli ka. Need tulevad pulbrist niiet ma arvan, et ma ostan seda koju ka kaasa. Ülihea sidrunilimonaad on.
Siis kui juba mõtlesime koju tulla, siis peatusime fire stationis. Jälle. Jacki tahtis meid chief'le tutvustada. Aga me jäime sinna nii mitte päris tunniks aga enam vähem. Siis meid tutvustati kõigile, sest peaaegu kõik olid seal (neil on esmaspäeviti õppused). Kõik olid hästi huvitatud. Siis tuli veel Vick (see kes leedust pärit). Oh boy, kus see alles rääkis. Õnneks täna oli kuidagi lihtsam rääkida. Kuigi seal oli suur müra. Igatahes oli lahe. Kujutasin kohe ette, kuidas kõik teised linnaelanikud respektivad neid kõiki, sest nad on kõik vabatahtlikud. Niiet. Jah. See oli suur asi. Isegi Emma, Jacki lapselaps, pole autoga sõita saanud, aga mina olen (A).
Siis tulime lõpuks koju ja nüüd ongi õhtu läbi. Peaks pesema minema, kogu selle lõkkehaisu maha saama ja magama minema. Und ei olegi nii väga, rohkem on jalad väsinud ja väga paistes. Varem pole mul jalad kuumusest paistetanud, nüüd aga siin on kogu aeg. Vot. Olge tublid ;)

16. päev ehk Lord have mercy

Alustasime täna sama vara, ainult et läksime lõunat sööma Doni perega. Nad meist väga ei huvitunud, vähemalt ei küsinud palju küsimusi. Tuim oli ebaviisakas, nagu alati. Luges terve aja raamatut ja jättis toidu järgi. Minu arvates, kui inimesed sind lihtsalt oma heast tahtest oma majja võtavad ja sulle niimoodi kõike välja teevad siis vähim, mida sa teha saad, on kõik võimalused ära kasutada ja näidata et sa oled tänulik selle eest. Aga tema.. I'm not gonna even go that far..
Pärast hommikusööki läksime vaatama kohalikku meditsiini helikopterit, sest mu 'ema' teadis et ma olen meditsiinist huvitatud ja niisiis ta viis mingi seda ambulance helicopterit vaatama. Hästi huvitav oli. Mulle tõesti meeldis. Nagu filmis, again! Pärast seda tulime koju korraks ja läksime kohe edasi fire stationisse. Jacki töötab seal ja ta on kõigile oma külalistele seal tuuri teinud ja kõigile on meeldinud. Mulle meeldis ka. Rääkis kuidas neil siin kõik töötab. siin, Colonas on suhteliselt suur varustus (mitu autot jne), aga mehed on kõik vabatahtlikud. Saime varustust selga proovida ja autoga sõita :D ma olin yet again bossi kohal :D ehk kõrvalistuja kohapeal. Sain sireeni lasta ja.. Äge oli. Saime märkmikud ja nokamütsid ja meenemündi. Todd, kes seda 'eksursiooni' läbi viis oli ka hästi tore. Näitas meile erinevaid asju ja rääkis kuidas nad käituvad tulekahju korral jne. Jacki kogui aeg pildistas ja ma kogu aeg naeratasin ja kui tagasi tulles oli Tuim eesistuja ja Jacki ütles, et naerata, siis ta ütles:' ei naerata'. No ma ei saa aru.. Ajab lihtsalt kopsu üle maksa. Aga ema ütles ka, et ma meeldin talle rohkem (ma ei mäleta, kas kirjutasin seda oma eelmisesse sissekandesse):D Enamasti sellepärast, et ma olen sõbralikum, minu kõnest on parem aru saada ja ma olen huvitatud asjadest. Ja ma jagan arusaadavalt oma arvamusi kuidas asjad on minu maal. See selleks. Pärast seda huvitavat käiku tulime koju, Jacki jäi siia puuvilja salatit tegema, me läksime Rock Island County Fair'le. Täpselt nagu kuskil Taylor Swifti muusikavideos. Ei, see oli Pink looga Who Knew.
Pärast seda tulime koju. Olime natuke aega ja läksime Jacki nephew (õepoeg) sünnipäevale. Mõnus, kodune toit oli. Kalkun, kartulipudru, kaste, sink mingil moel, gravy (kuigi ma ei söönud seda), puuviljasalat, värske salat. Jacki poeg oli minust (st Eestist) eriti kuidagi huvitatud. Again vb seepärast, et minust oli lihtsam aru saada. Eriti üllatas teda fakt, et me oleme nii hi-tech. Valimised, haiguslood, retseptid ja kõik see stuff. Siis toodi välja koogid. sokolaadi, jello (tarretis ma pakun, suure vahukoore topinguga), tsuksiini. Laulsime happy birthday ja pärast seda tulime plaksutamine ja sõnad nagu 'around the table you go' vms. Seda ma polnud varem kuulnud. Igatahes, ma olin silmini täis, aga tahtsin veel torti ka maitsta. Ja kui ma ütlesin et ma tahan umbes ühte neljandikku (mis oleks olnud meie normaalne tükk,sest see oli veel ülipaks), siis vaadati mind imelikult :D või noh, Jacki õde vaatas :D Igatahes, see suksiini (või mis iganes) tort oli väga hea. Peaaegu nagu see kõrvitsakook, mida ma olen paar korda teinud. Kõigiga pidime pilti tegema, Tuim vist piinles küll. Minul oli aga suu jälle kõrvuni :D
Tulime sealt ära koju, ma küll veeresin, sest mul kõht nii täis. Varsti lähme missale. Tõotab tulla huvitav. Õnneks ei kesta kaua, tund max.

Nii. Missal käidud. Ütleme, et oli huvitav ja teistsugune. Kõndisime kirikusse, Jacki ja Don lõid endale risti ette (kui seda nii nimetatakse), Jacki pidi lugema täna, nagu ma hiljem aru sain, siis tänane missa oli talle pühendatud. Missa hakkas, seisime püsti, midagi pobiseti. Siis tuli kaks nagu diikonit (?) (tegelt on kõik üks suur küsimärk, sest mul ei halli aimu kuidas neid asju katoliikluses nimetatakse) ja üks tüdruk mingis hommikumantlilaadses ürbis. Tal olid muideks jalas varbavahed ja retuusid paistsid alt. Selle käitumise juurde jõuan hiljem. Jacki luges ette ühe jutu, et kõiki Soodoma elanikke ei tapeta kui leitakse vähemalt 50 süütut hinge. Ja siis keegi küsis et kui leitakse viis vähem, kas siis selle viie pärast tapad terve linna. Ja nii edasi ja nii edasi (aa, ta vastas, et ei, ta päästaks selle linna) kuni 10ni. Siis oli jälle palvetamist, laulmist, põlvitamist, seismist ja siis tuli jutustaja pulti ja seletas selle loo lahti. Tänane teema oli 'first impressions', mis läks minu jaoks nagu rusikas silmaauku sest ühe mu sissekande nimi on 'second impressions ('cause the first ones don't count)' Sain kõigest aru, mis missal räägiti (mis on hea näitaja minu arvates;) Ennast kiitmast ma ei väsi!). Aga jah, sisu ei mäleta. Siis tuli see aeg kus pannakse see 'leib' suhu ja juuakse veini. See oli huvitav tegevus. Kõigepealt kummardasid leivaandja ees (neid oli kolm, Don nende hulgas) ja siis läksid veini jooma (Jacki oli üks veiniandjadest). Päris pisikesed poisid ei läinud veini jooma, aga paljud läksid. Ja eks seepärast ole lubatud Itaalias joobes olekus sõita ka (peale nende üldise veinijoomise). Pärast seda oli veel paar palvet vms. Siis jagati õnnistus üksteisele - st et kõik kes kuskil ees-taga-kõrval istusid surusid kätt ja andsid õnnistust. Ei osanud seda oodata. Aga siis ütles üks neist diikonitest, et missa on läbi ja õnnistatud teed.
Ma tegin kaasa kõik istumised ja seismised, kuid ei põlvitanud ja ei läinud 'blessingut' saama. Lihtsalt, pole mulle. Vaadata oli parem. Langetasin pead ka, kui vaja oli. Tuim aga, on the other hand, sirutas käsi seal pingi peal ja kui seisime siis hoidis käsi taskus ja.. isegi kui sa pole usklik või seda usku, siis sa võiksid ju vähemasti austada seda, mida teised teevad ja ennast need tund aega üleval pidada. See oli minu jaoks unacceptable. Pilte ei teinud ma ka just sel põhjusel, kuigi ma usun et ma oleks võinud ilma hääle ja välguta. Aga muidu löödi end missa jaoks üles. Kõik kulinad-kilinad külge, lõhnaõli, soeng, meik - täisvärk. Siis anti annetusi.. ja nagu ma aru sain siis Jacki ja Don andsid 25 dollarit. Minu arvates päris palju. Nad käivad iga pühapäev kirikus, juhtugu mistahes, sajagu või pussnuge, aga nad käivad. Kirik oli muidu ilus, küll mitte tüüpiline nagu meie kirik, aga selliseid ei olegi siin palju. Pärast missat tutvustati meid hästi paljudele inimestele. Igasugustele diikonitele ja muiduolijatele. Ühe diikoni rääkisin pikemalt ja lõpuks ta kiitis mind et mul on nii hea inglise keel. Seda oli tore kuulda. Meid tutvustati ka selle varbavahe-tüdrukuga ja ta küsis Jacki käest üle, et kas me oskame inglise keelt ja siis ma ütlesin talle et kui sul on mingeid küsimusi siis küsi, ma oskan vastata küll. Siis ta oli meeldivalt üllatunud. Ja kõik tegid suuri silmi, et ma oskan lisaks oma nativa tongue'le hästi inglise keelt ja et ma räägin ka vene keelt. Diikon avaldas kahetsust, et ka nende noored võiksid vähemalt kahte keelt osata.
Pärast seda tulime koju. Ei osanud nagu midagi teha, sest kogu see jumala värk tegi mõtlikuks jälle. Aa, ja see ei olnud üldse hull.. Kui jutustaja tegi oma osa, siis ta tõi näiteid igapäeva elust, näiteks kauabamajas käimisest vms. Niiet oli täitsa okei. Selline vabam värk. Ja muusika oli täitsa nagu Hairi Laurandi tunnis :D Igatahes, kodus tegime natukese ajapärast popcorni, mis on DELICIOUS:D Neil on isegi eraldi eriline pott selle jaoks. Ülimaitsev oli. Ja enne seda sõin veel sünnipäevast järelejäänud puuviljasalatit ja klaas apelsinimahla ja ma olen jälle kurguni täis. Mul tuleb juba silmist kõik toit välja :D Vähemalt see on maitsev ;)
Vot nii. Näljas ma ei ole, toas on ainult natuke külm. Teksasid olen juba viimasel paaril päeval kanda saanud. Näitasin Jackile pilte kodust ja emast-isast. ta ütles, et nad tunduvad väga sõbralikud ja neil ühised huvid ka. Seega ma ütlesin, et kui nad peaks meie kanti sattuma kunagi, et siis võtavad ühendust.
Homsest tuleb pikk päev vist. Pikk ja igav päev peale õhtuse weiner roasti. Nii. Ma lasen tuimal nüüd magama jääda. Ta vaatab mind nii tapjaliku ilmega juba. Olge musid ja tublid, räägime varsti ;)

15. päev ehk taking it cool

Alustasime suhteliselt vara, sest pidime juba 8.30 minema hakkama. Nimelt läksime Jacki vanade töökaaslastega hommikust sööma. Neli pensionieas daami saavad kord kuus (vist) laupäeva hommikuti kokku ja söövad hommikust. Me läksime ka kaasa, sest nad mõtlevad ka hostideks hakata. Üks tädi saab 70 kohe. Jube kõbusad ja huumorimeelega on veel. Kunagi oli see seriaal, eesti keeles Kullakesed, inglise kelle The Golden Girls. Nad olid täpselt nagu sealt võetud. Hästi armsad. Pigistasid põsest ja kallistasid kui minema hakkasid. Muiud hommikuks sõin mingeid ülisuuri, aga traditsiooilisi pannkooke maasikate, banaani ja pecan pähklitega. Tumedad pannkoogid olid veel. Ja apelsinimahla, as usual. Ja mulle tilkus konditsioneerist kondensi koguaeg pähe. Tegime naljakaid pilte, kus üks tädikestest hoidis vihmavarju minu kohal, sest sealt tilkus mulle lagipähe vett. Tilkhaaval küll, läbimärg ei olnud.
Pärast seda tulime koju ja natukese aja pärast tuli elekter ka tagasi. Siis läksime 'sighseeingule'. Ilmselt Tuim tahtis otsi anda, aga mulle meeldis. Käisime Mississippi jõe ääres, tahtsime minna locks&tams'i vaatama US Army territooriumile, kuid nad küsisid dokumente ja pärast minu oma näitamist ütlesid, et meie sissesaamisega läheks umbes tund aega niiet. Me ei läinud. Polnud hullu. Kuigi oleks äge olnud olla USA sõjaväe territooriumil.
Pärast seda läksime ilmselt piirkonna suurima tööandja juurde, John Deere, mis valmistab põllutöömasinaid. See oli nagu muuseum, kus nende ilmselt kõige tähtsamad masinad olid väljas. Teel sinna kohtusime Emilsi, Ruubeni, Zane ja leedu õpetaja Ritaga. Igatahes seal oli palju mulle mõistamatuid suuri masinaid. Pärast läksime Whitey's jäätist sööma. Võtsin Dark Raspberry Chip ja Key Lime Pie jäätist. Ülihea oli, aga suur ports jällegi.
Pärast seda tulime koju. Või noh, käisime John Deere world headquarters'st läbi ja siis. Nad on vist ikka väga uhked oma Deere üle. Tulime koju, ma olin niiiii unine kuigi ma olin täiesti normaalselt maganud. Niisiis ma magasin. Isegi tuim magas. Siis tulid perekonna leedukatest sõbrad, kes vist leedu keelt ei räägi. Kuna tuim oli alles üles ärganud, siis ta 'keelesensorid' polnud veel üles ärganud ja keegi ei kuulnud ega saanud temast aru. Naljakas, aga kahju oli ka. Oli näha, et ta oli väga suures segaduses. Või polnud ta harjunud sellega, et talle nii palju tähelepanu osutatakse. Leedulane Vick ja tema tütar Jackie olid meil külas. Jackie on Twi-Mom!! Vahetasime aadresse ja lubasime kirjutama hakata ja ta lubvas mulle team Edwardi särgi saata:D Nii lahe. Ta on 47 muidu. Ja ta armastab Twilighti. Niiet, gotcha twi-haters:D See made my day. Ta oli väga tore.
Kui nad lahkusid, siis tegime süüa. Või noh, ma tahtsin aidata, aga Jacki ja Don tegid kõik. Ma katsin lauda ainult. Aga tuimale meeldis vaadata kuidas teised inimesed süüa teevad. Don oli kalal käinud mingi päev ja nüüd me siis sõime seda kala paneeritult. Väga maitsev oli. Lisaks oli veel keedetud maisi, mis oli minu arvates üsna ok maitsega, aga Jacki ütles, et see ei ole hea. Whatever.. Mulle kõlbas. Siis olid veel kartulikrõpsud mingi juustukastmega üle kallatud, mis maitsesid ilmselt täpselt samamoodi nagu ema teha üritab kui ta paneb kartuliviilud, muna ja juustu ja midagi veel. Igatahes, kartulid olid, mitte enam kartulikrõpsud. Tomatit, marineeritud peeti. Maitsev söök oli. Ja enne sööki loeti palve ka. Võtsime kõik käest kinni ja nad tänasid kõige eest ja nii. Oli väga uus kogemus. Nad on katoliiklased, kui ma veel öelnud pole. Homme õhtul lähme kirikusse ka. Kuigi ma passiks selle, ma siiski lähen. Üldse teen ma siin paljusid asju, mida ma muidu ei teeks või ei tahaks teha. Ületan piire ;) Lisaks hakkab mul ameerika kõneviis külge jääma, isegi kui eesti keeles räägin. Näiteks 'yeah' ütlen kogu aeg. Ja liigutan pead kui keegi räägib. Ilmselt kooliajaks kaob ära, sest muidu oleks see küll üks pain in the neck.
Sõime, istusime niisama, andsime oma kingitused üle. Jacki ütles, et ta loeb minu raamatu küll läbi. Ilusad pildid olid. Ja sokolaad maitses neile. Nagu alati. Ja nad tahavad juba kama proovida. Tore. Siis pesime pesu. Ja neil on ka kuivati, sis saime need kohe ka ära kuivatada. Me peame sellise koju ka saama.. paned märjad riided sisse ja ka 15 minuti pärast on kõik kuivad, kuumad ja isegi mitte ülikortsus. Nad õnneks triigivad ka siin, old school. Ja siis tulimegi magama.
Vahelepõikeks ütleks, et ma ei saa kus kohas elavad kõik selliste programmide tegijad. Miks ei olnud kodumajutust Taanis ja Peterburis? Ok, Taanis vb mitte ja aPeterburis oleks võinud küll olla. See on ikka selline kümblemine kultuuris ja keeles, sest kolme päeva vältel mmul ei olnud võimalust rääkida eesti keeles. Ja peab ütlema, et iga korraga läheb keel järjest paremaks. Kuigi vahest tunnen küll, et tunnis räägin jumala normaalset keelt, aga siinses keskkonnas, ma ei saa isegi iseendast aru. Niiet. Kes arvab, et ta oskab inglise keelt, peab ikka keskkonnas, kus muud moodi ei saa, ära käima. Ja nad kasutavad palju selliseid sõnu, mida me koolis ei õpi ja ilmselt ei hakkagi õppima niiet see on ka üks asju, mida me peaks oma inglise keele tundides üle vaatama ;) Igapäeva kõnepruuki on rohkem vaja. Me teame kuidas kõik n-ö ametlikus keeles on, aga tee ameeriklasele selgeks, mis on 'porridge' :D No ta ei tea:D Vot. Kuna mul on blank koht, siis praeguseks kõik. Eks homme kirjutan jälle. Olge tublid! Igatsen teid!

14. päev ehk Geneseo

Alustan kurva uudisega - nimelt suutsin ma kõik oma kahe viimase päeva pildid Chicagost ära kustutada ja millegipärast ei ole neid mul arvutis ka. Niiet te ei näegi kuidas ma lamasin 103. korrusel, kui autod mu all sõitsid. Ja neid üliilusaid õhtuseid Chicago skyline'i pilte. Rikkus kohe päev ära kui selle avastasin. Eilsest siis nii palju:
Bussisõit Geneseosse kestis u 3 tundi. Siis kohtusime kohe peredegaja tulime koju. Minu pere on ema Jacki ja isa Don, kes on vanemad, üle 60ne, aga väga kõbusad ja toredad. Nad on hostinud juba 13 aastat. Neil on ka lapsi, aga kõik on juba täiskasvanud ja ei ela kodus. Eile õhtul, suht kohe kui jõudsime tuli hirmus torm. Tuul oli üle 70 miili tunnis, paduvihm ja elekter kadus. 24 tundi oli kadunud. Õnneks neil ikka vett oli kui elektrit polnud. Siis läksime soppama, sest kodus polnud midagi teha. Ma sain niiii palju asju võrdlemisi hea hinna eest. Rohkem vist endale riideid ei osta, sest kohver oli niigi raske. Kuigi pükse tahaks, pluuse ma luban, et enam ei vaata:D Kaks tundi olime seal, esimese tunni veetsin ainult ühes poes, kust saingi enamuse oma riietrest. Aa, pood ise asus teises osariigis, Iowas. Ületasime Mississippi jõe, et sinna saada. Isegi Tuim soppas kaks tundi. Sai vist rohkem asju kui mina, aga ta ütles et ta enam jalga poodi ei tõsta seni kuni ta siin on. Ja üldse, Tuim käib väga pinda. Kirjutan kildusid endale telefoni üles. Näiteks meeldib talle kõrbenud toit. Ja ma üldse ei hakka rääkimagi kui ebaviisakas ta on. Segab kogu aeg jutule vahele. Ja küsib ebaviisakaid küsimusi. (Tuim on see leedukas kellega ma koos elan) Pärast soppamist läksime suppi sööma. Võrdlemisi tore oli. Kuigi Jacki ja Doni jaoks tundusime me väga vaiksed. Ma olin lihtsalt väsinud ja iga kord kui Tuim midagi ütles, siis nad peavad üle küsima, sest nad ei saa ta inglise keelest aru või podiseb ta lihtsalt väga omaette. Koduteel käisime veel HyVee's. Suur grocery store. Homme õhtul (ehk täna) teeb Don kala ja ülehomme õhtul lähme kellegi sünnipäevale, et siis sellepärast käisime.
Tulime koju, sõime natuke maasikaid, jagasime taskulampe jne. Rääkisime natuke ja läksime magama. Päris väsitav päev oli, aga kokkuvõttes olen ma oma perega rahul. Nad on toredad. Neil olid ka hull kava tehtud, kõik kirja pandud, et kuhu lähme-mida teeme. Tore.
Piltidest on ainult kahju. Arvuti hakkas jamama kui neid laadisin ja nüüd neid polegi. Eks surfan, vaatan kas leian kuskilt, aga ma ei usu eriti. Krt küll, reisi kõige ilusamad pildid :(

13. päev ehk graduation

Hommikune tegevus oli lihtne - kirjutasime/joonistasime thank you kaarte Dream Leadersitele. Üle tunni aja joonistasime kaarte ja harjutasime Anniga jälle vene keelt. Siis esitasime oma projekte, mida kodus hakkame tegema. Mõned jutustasid terve 4 lehekülge maha, mida kirjutama pidid, aga meie Anniga (kuna meil on sarnased projektid) ütlesime põhjused ja mis meie main idea on. Läks lühidalt, kõigile meeldis :D Lõpus andis Lisa meile evaluation lehed mingite väga raskelt sõnastatud ja väga keeruliste küsimustega. Õnneks lubas need kodus ära lõpetada, sest hakkasime Navy Pierile hiljaks jääma.
Navy Pier oli äge. Kuigi ei midagi väga erilist. Hästi palju (suveniiri)poode kallite hindadega. Lõunaks sõime cheezborgerit Billi Goat Tavernis. See pidi mingi hull kuulus koht olema, sest need cheezborgerid olid Saturday Nightr Live's olnud mingi 80ndatel. Anna 'vend' Jeff oli ka meiega kaasas. Kõndisime ringi ja vaatasime igasugu asju. Käisime kommipoes, kus oli nii palju komme, et kirjuks võttis. Suveniiripoodide kallidusest annab aimu see, et kui CVSs maksab I heart Chicago-särk 4 dollarit, siis seal oli 16-17. Päris märgatav ju.
Pärast seda läksime paadikruiisile. Läksime välja Lake Michigani peale, kus sai paadi esiots (including me) ligumärjaks. Lainetus oli nii kõva. Aga vaade oli superilus see-eest. Kõik majad paistsid (no mitte lühikesed) kätte ja sai lihtsalt nii ilusaid pilte. Siis läksime tagasi Chicago jõe peale ja seal jäi küll kael valusaks, sest majad on niiiiiiiii kõrged. Tegin pilti ka nendest klaaskuubikutest kus me olime eelmine päev ja kui me oleks selle paadivärgi ennem teinud kui selle torni, ma ei oleks sinna peale läinud. See oli nagu taevas põhimõtteliselt!
Õhtu lõpetamiseks läksime Chicago Cultural Centerisse, kus oli graduation ja dinner. Näitasime oma dokumentaale ja sõime pitsat. Jälle. Ma arvan, et meie tehtud dokumentaal oli kõige parem, sest teistel läksid intervjuu osad liiga pikaks. Sain dvd ka, eks siis kodus näitan ;) Saime kingikotid endale Dream Leadersitelt, kus oli raamat juhtidest ja dvd sees. Siis saime tänukirjad World Chicago poolt (mu nimi oli jälle ViideRmann)ja märgid. Tgeime hästi palju pilte kõigiga. Perega, Amyga, Dream Leadersitega, eestlaste ja peredega, lisaga jne jne.
Kokkuvõttes oli Chicago once-in-a-lifetime värk ja kahju on ära minna, aga Geneseo kuhu ma kohe-kohe minema hakkan (bussiga, ja siin pidi kõige palavam päev üldse tulema)on ilmselt täiesti teine kogemus. Kahjuks muudeti peresid ja nüüd ma olen koos Tuimaga Leedust, aga mine tea. Meagan ütles, et vähemalt on see vist see pere, kes seda kõike Geneseos korraldab, niiet ma ei tea. On see hea või halb.
Eks näeb! Aa, nad ütlesid, et Geneseo (Missisippi jõe ääres) on nii rural, et seal ei pruugi internetti olla niiet kui ka jääb 5-päevane vahe sis teadke, minuga ei ole midagi halba juhtunud;)

12. päev ehk awesome!

Päev hakkas Kevin Lampega. Tal on konsultatsioonifirma ja ta pm nõustab Barack Obamat. Ta rääkis meile, kuidas oma mõtet hoida järjepidevana, kuidas sõnumit edasi anda jne. Huvitav jutt oli igatahes. Pärast saime kkuskil ülisuures kaubamajas pool tundi lõunaks. Me tahtsime chicago deep dish pitsat, aga seda ei olnud ja siis võtsime tavalist. Pärast seda hakkasime Sears (või oli see ikka Willis) Towerisse kõndima. Ühendriikide kõige kõrgem hoone.Üllatavalt väike järjekord oli. Aga liftiga üles sõites läksid kõrvad küll lukku ja lahti jälle niiet ei olnud väöga meeldivad 60 sekundit kui me tõusime 103. korrusele. Vaade oli super. Vaata kus otsast tahad, linna lõppu ei näe. Seal olid seinast väljaulatuvad klaaskuubikud, kuhu sai sisse minna ja siis pilte teha. Jube oli küll seal natuke seista, kui näed, et maapind on nii kaugel ja autod vuravad all. Ma editin seda postitust veel, et pilte panna, sest ma ei tea kus mu digikajuhe on. Ülikõva oli. Kõik Millenium ja Grant park paistsid kätte jne. Aga Michigani järve teist otsa ikka ei näinud.
Pärast seda läksime tagasi World Chicagosse ja tegim ''action planningut''. Tegelikult istusime niisama, eriti kuna minu paberid olid koju jäänud. Harjutasime Anniga vene keelt Anna (Läti) peal. Täitsa fun oli. Siis nägime oma dokumentaalfilmi, mis tuli välja päris ilusti. Saame kõik dvd endale, niiet saate koolis ka näha ;)
Pärast seda lasti meid lõpuks vabaks. Sisi käisime Benedikta&Donara ja mida&Ann Transformerite 3-e võtteplatsi vaatamas. Seda filmitakse siinsamas ümber nurga. Niiet kuigi mul ei ole halli aimu, millest see film jutustab siis ma lähen seda kolmandat osa vaatama. Lihtsalt sellepärast, et ma nägin seda!!!! :D
Kui koju tulime, siis Benedikta läks koju, mina ja Ann läksime poodidesse. Käisime Urban Outfitteris. Siis tellisime lõpuks oma deep dish pitsa ja käisime Targetis ära. Ripsmetuid on siin küll poole odavamad kindlasti. Tallinnas tahavad a'la 200-300 krooni hea ja kvaliteetse eest, siin aga 5 dollarit. mis on siis nii maks 60 krooni.
Võtsime pitsa, tulime koju ja sõime. Pitsa tükid oli tõesti suured ja see lõik oli tõesti paks. Me võtsime ainult juustupitsa, et tüdrukud ka süüa saaksid. Siis tegi Angela veel Annile hennat natuke ja tulime koju ja suht kohe magama, sest täna oli palju kõndimist. Aa.. kui Willis towerist ära tulime, siis ostsime Anna ja Ruubeniga jäätised. Ja need olid megasuured. Anna oli sealt kohast Austraalias ostnud ja teadis kohe, et võtab double scoopi. Aga kui talle see üks pall sinna otsa pandi.. See oli nagu megasuur. Ja siis tõsteti veel teine sinna otsa.. See oli ikka võimas jäätis:D Ma võtsin samasuguse kahjuks. Aga maitses hea. Esimese palli võtsime mingi karamelli-juustukoogi maitselise. Ülihea oli, no tõesti. Ja teise võtsin Cherry Jubilee, mis oli ka hea, aga mitte nii.
Homsetest plaanidest nii palju, et hommikul on action planning jälle ja siis on boat cruise ja siis on navy pieri ja celebration dinner. Boat Cruisile lähme UK grupiga, kellest üks on nii allergiline pähklite vastu, et kontorisse ei tohi pähkleid tuua või midagi, mis on toodetud pähklitega samas vabrikus ja kõik kohad desinfitseeritakse ära. Iga täiesti kohutav pähkliallergia. Lihtsalt tunneb lõhna kuskilt ja võib ära surra.
Aga jah, eks õhtul kirjutan pikemalt. Üle poole on juba möödas niiet nüüd on mind mõtet hakata juba koju ootama!

11. päev ehk pool on möödas

Eilsest õhtust veel niipalju, et sõime tuunikala-pasta salatit ja seeni. Rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest ja Angela kutsus meid kolmapäeval kinno vaatama dokumentaali ameerika haridussüsteemist. Tõotab tulla midagi minule;)
Täna siis mõtlesime minna varasema rongiga. Ann magas sisse natuke ja nägime kuidas rong ära sõitis, kui me veel platvormilgi polnud. Arvasime, et see oli see, millele minna tahtsime. Tegelt aga oli see sellest veel varasem ja seega me mõtlesime, et 10 minutiga jõuab Starbucksis ära käia küll ja seega kui sealt tagasi tulime siis nägime, kuidas see õige rong, millegfa minna tahtsime, ärasõitis. Ja seega läksime selle rongiga, millega alati. Niipalju siis sest plaanist. Kui kontorisse jõudsime, siis helistasin Kristenile nii minutiks ajaks, sest pidime kohe minema hakkama. Kuigi oli hea ta häält kuulda ja teada, et ta ikka veel on kuskil paralleelses universumis olemas :) Sest praegu ei tundu miski muu peale selle reaalne.
Päeva eismeseks tegevuseks oli Chicago Area Projecti tutvustamine. Mis oli väga lõbus. Kuigi ma ei saanud selle poindist väga aru, aga ma olin uimane ja mulle jõuavad sellised asjad alati hiljem kohale. Lõunaks oli meil ehtne Chicagolaste lõuna. Kas Chicago hotdog või beef sth. Ma võtsin selle viimase variandi ja veiseliha oli tõesti hästi tehtud. Vot sellisena ma sööks seda, aga muidu on see lihtsalt nätske.
Pärast seda võtsime rohelise liini Chicago kõige jubedamasse neighborhoodi lõunas. Käisime Clara's shelteris. Mulle eriti ei meeldinud, sest sellised kohad viivad üldjuhul tuju alla ja siis hakkad mõtlema, et kui paljudel inimestel on tegelikult halvem kui sinul ja siis mõtled, et sa peaks ikka midagi tegema, aga siis mõtled, et millal sa ise siis elad ja naudid seda, mida endale oled rajanud. Vahel on asi lihtsalt õnnes. Pidime raamatuid lugema väikestele lastele ja nendega niisama olema ja mingeid postkaarte joonistama. Ma usun, et neile meeldis. Tegin Anna kaameraga üliilusaid pilte, aga nüüd silm valutab :D Aa, kõige selle 2.5 tunni jooksul, mis me seal olime, ma ei näinud üht ainumast valget inimest. MITTE ÜHTEGI!!! Ma nagu teadsin sellest, et kuskil kindlasti on selline koht, aga ise seal käia..
Tagasi World Chicagos tegime vähem kui 5-minutilise kokkuvõtte ja tulime koju. Kodutee tundub alati nii lühike ja me lihtsalt alati räägime Anniga terve see 45 minutit. Kuigi me hommikuti eriti ei räägi. Ju oleme siis uimased veel. Aga õhtuti saab mingienergialaksu sellest. Või on see selleks ajaks juba saadud.
Jõudsime koju, siis Matt ütles, et nad peavad oma kassi väga suure tõenäosusega homme magama panema. Mis on kurb. Aga kass on ka 18 aastat vana. Õhtust sõime india tänaval (Devon Street), india restoranis. Ei saa nüüd öelda, et miski üliülihea oleks olnud,k aga midagi halba ka ei olnud. Riisipuding maitses. Siis ostsime hennat ja homme vb Angela teeb meile. Kuna Mayat (nende tütar) pole siin, kes pidi ikka väga hästi oskama. Niiet.
Nii lühike ja kokkuvõtlik see päev oligi. Homne tõtab huvitav tulla, sest lähme Sears Towerisse ja Navy Pieri. Vot. Ja vb saame kuulsat Chicago's deep dish pitsat.
Aga eks siis kirjutab sellest pikemalt. Olge tublid!

10. päev ehk lebo

Tänane päev oli minu grupi ehk Tolerance&Diversity grupi päev. Käisime mehhiko linnaosas. Kõigepealt käisime ühes raadiojaamas Radio Arte. Seal rääkisime ülfiselt, kuidas USA kodanikuks saada, immigratsioonist (illegaalne, legaalne), mehhiklastest USAs, nende piiriületustest ja sarnastest probleemidest meie riikides.
Pärast seda läksime mehhiko restorani sööma, minig La Nuevo sth oli. Toit ei olnud väga. Peab ütlema, et mehhiko toit mulle väga peale ei lähe. Esiteks ma olen seda viimase nädala jooksul juba kolm korda söönud ja teiseks see tundub väga kiirtoidu moodi. Enne kui me veel cta peale läksime, saime teada, et mehhiko kunsti muuseum on esmaspäeviti suletud ja seega oli meil natuke vaba aega. Tulime tagasi World Chicago kontorisse, tegime action planningut ja siis saime TUND aega sopata. Me isegi ei jõudnud kuhugi selle ajaga! Rääkimata millegi ostmisest.
Pärast seda tulime koju ja nii oligi mu päev. Kell on praegu 7.45 pm. Sööme õhtust ja ma ei tea, mida me veel teeme kui üldse teeme. Vb ei teegi midagi. Tervitused kõigile, eriti Kristenile! (K)
Aa, unustasin lisada - ilm oli täna normaalne. Sai isegi õhukese kampsuniga tänaval käima, ilma et see tilkuma hakkaks!

9. päev ehk jälle šopahoolikud hoos

Täna saime sisse magada. Tõusime natuke pärast üheksat. Sõime, olime natuke arvutis ja siis läksime suurde-suurde tehnikapoodi. See oli vb terve Ülemiste suurune. Anni isa tahtis iPadi saada ja neid pidi ette tellima, aga tema 'pere' tuttav oli üle 45 minuti telefoni otsas, rääkis kolme erineva poega, kuni lõpuks leidsid sellise nagu vaja. See pood oli päris kaugel, vb teine kolmveerand tundi autoga. Pikk sõit oli küll. Kokkuvõttes kestis ta maksmisprotseduur kuskil tund aega, sest ta kaart ei töötanud jne. Aga kokkuvõttes ostsis iPadi ja 2 iPodi. Kuni me teda ootasime, leidsin iPadi vahendusel Google Mapsist Nabala maja üles! Leidsin ka endale normaalse hinnaga telefoni, aga müüja polnud kindel, kas see Eestis töötaks ja seega ma ei ostnud seda. Oleks muidu Google MyTouchi saanud. Ja alla või kuskil 100 dollari ringis ei leia väga sellist uudset või noh, sellist nagu mina tahan :D Pärast pikka tehnikapoodi läksime soppama ülisuurde kaubamajja. Käisime Victoria's Secrets'sis. See oli äge. Ja paljudes muudes poodides. Näiteks Forever XXI, kuhu jõudsime ainult 15 minutit enne kui Amy meile järgi tuli. Mis oli kahju, sest seal oli nii palju ilusaid riideid. Aga õnneks see on peaaegu igal pool. USAs vähemalt. Ja pühapäeviti on seal ka kontsertid. ´Kaasaegseid laule lauldi, mis oli tore. Beyonce, Lady Gaga jne. Siis läksime sellesse odavasse poodim kust sain 6 dollari uued lühikesed püksid. Ülimugavad. Benedikta ostis enda lõpetamiskleidi. Minu arvates natuke kallis, 140 dollarit midagi. Aga oli ilus küll see-eest.
Pärast seda läksime Evanston's Ethnic Arts Festivalile, kus Angela töötas. MC-d (emmsiid, see on tegusõna muideks, umbes nagu teadustaja)seda üritust. Päris äge oli. See oli järve ääres ja selle platsi peal oli ka suur selline nagu kadrioru pargi tiik ja tiigi ümber erinevate maade lipud. Leidsime Eesti ja Leedu oma, aga Läti oma ei olnud,niiet ma arvan, et seal oli Angela käsi mängus, sest ta muidu korraldas seda ka.
Pärast seda oli rand. Vesi oli megakülm, aga ma siiski käisin vees ära! See oli saavutus, isegi kui ma ei tundnud oma varbaid pärast seda tükk aega. Pärast oli mõnus, vb isegi natuke külm olla. Mis oli imelik, sest me muud ei teegi kui ainult kaebame kui kuum on.
Rannast tagasi koju, kus oli juba õhtusöögi valmistamine käsil. Meil oli külas üks vahetusõpilane Hiinast, kes tuli siia kolledžisse ja ülikooli. Ta oli meist väga huvitatud ja oli selline tore. Cecilia Li oli ta. Söögiks oli krevette, kanavorste, aspargus ja muud jama. Ma tegin seeni sinihallitusjuustuga. Kõigile hullult maitses. Igatahes tegi see Eestis hea mulje. Nad ju muideks ei koori sampinjone. Need on ju mustad?!?!??! Igatahes olid nad väga üllatunud kui me neid koorima hakkasime. Siis tegime veel õhtu lõpetuseks kama. See oli nagu 50/50, kellel maitses, kellele mitte. Siis toodi veel Tallinna assortiikommikarp välja. Mis ka kõigile väga maitses. Matt ja Angela on ka valget soksi mustikatega proovinud. Ka hullult maitses. Niiet.. Matt otsib peekonisokolaadi, niiet kui Kalev seda ükskord tootma hakkab, siis pean postiga saatma.
Kokkuvõttes oli päev tulus ja tore, palju uusi kogemusi ja emotsioone. Olge tublid

8. päev ehk shopahoolikud hoos!

Täna siis. Tõusime juba enne seitset (jah, see oli laupäev ja meil oli vaba päev), et minna farmerite turule. Päris tore oli. Palju tuttavaid asju. Kukeseened maksavad 32 dollarit umbes pool kilo. Seega üle 600 krooni kilo. Jube! Olime seal natuke, tulime tagasi juba enne üheksat. Ja selleks ajaks ma olin juba täiesti läbimärg, sest õues oli niiiiiiii palav. Tulime tagasi, Matt pidi tööle minema (jah, me ei läinudki ega lähe Michigani :()ja siis viis Angela meid soppama. Päev hakkas Targetiga, mis on kõige-pood. Nagu Rimi ma arvan. Riided, söök, tehnika, spordivarustus you name it. Ostsin ühe üliarmsa kampsuni ja pluusi. Ei saaks öelda, et megaodav oli. Ilusad asjad sellegipoolest.
Edasi läksime toidupoodi. Ja vot see oli HUGE. Angela lapsed kutsuvad seda adventure-store'ks sest sealt leiab kõik igast maailma otsast. Ostsime mussels'eid. Teokarbid vist? Jube head olid. Nägin mingeid elusaid tigusid ka, see oli natuke hirmuäratav. Veel leidsin leedu leiba, võtsime seda. Vahepeal kõndisime tordiletist mööda. Üks slice torti on pm ma arvan küll et pool kilo. Need olid ka HUGE. Siis oli seal iga nurga peal degusteerimine. Piimaletist leidsin kama jaoks keefiri ka. Kui olime jba kassas, siis Angela tõi meile Benediktaga Jelly Beans'e. 20 erinevat maitset ühes kotis. Asju oli megalt, arve oli 138 dollarit midagi. Peaks küsima, kui tihti nad niimoodi poes käivad.
Pärast seda viidi meid meenutas nagu mingit Potato's Closet, aga ilmselgelt see ei olnud kartulikapp :D Ei viitsi kilekotti ka otsida. Vot seal olid asjad odavad. Ostsin endale jälle ühe kampsuni (seda te hakkate küll kadestama;)) ja ilusa haute couture pluusi, mõlemad olid 8 dollarit. Seal oli veel väga väga palju kleite ja kõik kuskil 5-10 dollarit. See oli odav. Kõige olulisem, need asjad on küll natuke kantud, aga super seisukorras.Enamasti on ikka mingid firmakad. Selle kõrval oli pood nimega Fox's, mis tundus pärast eelmist poodi kallis (kõik poed tunduvad), aga kui mitte arvestada eelmist poodi, siis oli ikka soodne. Proovisin kõrgeid platvormkingi jalga, aga jalakaar oli juba proovides tunda, et vales kohas ja ei ostnud neid. Kuigi need oleks olnud väga hea hinnaga, sest sel päeval olid sandaalid 10 doltsi all, isegi need kingad. Sealt poest ei ostnud midagi.
Siis läksime üle tee Old Navy'sse. Seal jõudsime olla migni 15 min maksimum, sest Angela andis meile tund aega tegelikult nelja poe peale, niiet.. Ja obviously me ei saa sellise ajaga hakkama. Niiet homme lähme uuesti.
Pärast poode tulime koju. Amy ja Ann läksid pulma, Angela läks mingit üritust MC-mima (tegusõna), Matt oli veel tööl ja seega läksime Benediktaga randa. Ta skaipis väga kaua, niiet ma jõudsin isegi magada. Mu jalad valutasid varbast kuni puusani, tundsin kuidas reieluu tuikas lihtsalt. Mulle ikka ei sobi see käimine üldse vist:D Igatahes.. kui ta lõpetas skaipimise ja ma magamise, siis käisime Whole Foodsist läbi ja võtsime natuke süüa, sest me ei olnud lõunat veel söönud. Ma võtsin kanakoibi ja natuke pastat ja smuuti. Kana ja pasta olid vürtsised. Siin tunduvad kõik asjad kuidagi eriti vürtsised, ma ei kujuta ette milles asi. Pärast seda võtsime jäätised ja läksime randa. Sõime oma Jelly Beanse ka. Sortisime ja võrdlesime värve. Kõige ekstravagantsemad maitsed olid buttered popcorn, toasted marshmellow, strawberry cheesecake. Päris pikk kõndimine oli. Pidime randa minema ja siis Angela üritusele, aga rannas oli nii mõnus, et ei tahtnudki ära minna. Aga siiski, kell pool kaheksa hakkasime tulema. Ja eksisime ära! Unustasime ühe pööramise ära ja oligi kööga. Siis leidsime ühe keskealise paari, kes olid kohalikud ja rääkisime, et oleme väga eksinud ja et kus suunas meie tänav jääb. Nad jalutasid meid sinna, kuigi nad vist hakkasid koju minema, sest me olime nad oma maja eest leidnud. Jalutasime ja siis rääkisime ja see oli väga tore. Inimesed on, olgu veelkord öeldud, väga sõbralikud. Lõpuks jõudsime kohale, tänasime. Õnneks oli Benediktal merevaigust võtmehoidja kaasas, seega saime neile ka väikse kingi teha. Mis oli väga tore.
Kui koju jõudsime, siis oli aeda selline üliilus laud kaetud. Küünlad, muusika, jaaniussi moodi putukad õhus, ritsikad. Ahh, see oli nii ideaalne. Söögiks olid teokarbid, pasta, aurutatud köögiviljad, maasikad, kirsid. Väga väga maitsev oli. Ma ühtegi pilti kahjuks ei tenud, aga loodan ükspäev oma mälupulga ikkagi üles leida ja Benediktal paar pilti saada. See oli tõesti ideaalne.
Pärast õhtusööki käisime raamatupoes ja saime üliilusa Chicago fotoraamatu 3 dollarit eest, whereas ülemisel korrusel oli see 16 dollarit. Pluss oli see kallim veel kortsus ja koledam nägi välja. Avastasime Benediktaga väga palju Twilighti asju. Raamatud, igasugused lisad, t-särgid, järjehoidjad, lugemislamp kirjaga 'i heart vampires', lauamängud ja nii edasi ja nii edasi. See oli meeletu. Raamatud ei ole väöga palju odavamad kui kodus.
Nii. Selline mu päev oligi. Väga palju lahedust ja lihtsalt seda igapäeva elu ja mõnu.

7. päev ehk ameerika poliitika

Täna oli väga väga fun päev. Kuigi see algas vara - pidime kesklinnas juba kell 8 olema. Tänane päev seisnes ameerika poliitikas ja repubikaanlaste ja demokraatide erinevuses. Kuigi ausalt öeldes, mina seda erinevust ei näinud. Me saime minna kahte äärelinna, Lombart ja Naperville. Mina käisim Naperville's. It was a blast! Kuigi sõit sinna kestis vb rohkem kui tund aega ja see t'iesti tüüpiline ameerika kollane koolibuss oli reaalselt palav, oli nagu lõppkokkuvõttes seda väärt. Kui jõudsime Naperville'i, mis on nagu tegelt ka out of Wisteria Lane, siis läksime kohe 96th district representative'i kontorisse. Ta oli naine, väga huvitav ja nägi kena välja. Panen pilte;) Kohale tuli ka linnapea, kes oli täpselt out of Monopoly (see lauamäng). Meenutas isa natuke. Ta andis meile üle sertifikaadi, et me oleme selle linna aukodanikud, mis tähendab, et me ei pea maksma makse ja saame rannas käia. See oli hästi tore. Siis saime veel lahedad pastakad, mille pea liigub otsas. Linnapea ja see Darlene Senger olid meiega terve hommikupooliku, kuigi nad pidid ainult tere ütlema ja siis me oleksime pidanud käima ukselt uksele ja midagi muud tegema. Aga see oligi palju lahedam. Käisime town hall-is. Saime istuda linnanõukogu koosoleku saalis, kus ma istusin linnapea toolil. Paljud Naperville'i elanikud pole isegi seal saalis käinud. Ja ma sain ta toolil istuda. Se eoli äge. Aa.. vahepeal selgus, et seal linnas elab eestlasi ja linnapea isiklikult hakkas otsima ta telefoninumbrit, et ta saaks meiega kokku saada. I was like 'whaaaat?!?!??!'. See oli tõesti äge. Lõpuks, pärast pikki otsinguid ja palju tuttavate-tuttavaid saadi ta number ja nad rääkisid Lauriga päris pikalt. Lauri on Valgast ja need eestlased (räägivad head eesti keelt) olid Tõrvast. Nad on siin elanud juba 60 aastat. Kuna nad jäid meist maha, siis Lauri sai ka linnapea autoga sõita. Mis oli päris äge, nagu vta ütles. Linnapea on 71-aastane ja on oma ametis juba 15. aastat. Me külastasime linna kellatorni, mis on üle 100 jala kõrge. Hästi ilus vaade oli sealt.

Tagasiteel käisime mehhiko restos söömas. Siis kuitagasi jõudsime Chicagosse, siis läksime külla sellisele organisatsioonile nagu Organizing for America ehk OFA, mis toetab president Obamat. See oli äge, meeldis mulle in a sense palju rohkem. Tegime juba ka natuke vabatahtliku tööd, ma highlightisin mingeid vorme. Misiganes need olid.

Pärast seda läksime tagasi World Chicagosse ja seal ootas meid Chris Nybo, kes kandideerib mingile tähtsale koha. Mu aju oli selleks ajaks juba päris küpse. Ja nagu ma avastasin, siis on ka mu jalalabad ülipaistes. Peaaegu nagu Peterburist tulles. Ma arvan, et see on pikalt jalgel olemisest ja kuumusest., Sest ma joon nagu palju, isegi normaalselt. Eestis oleks see väga palju, siin on see pigem isegi vähe. Saime oma World Chicago joogipudelid. Ja meil on Dream Leadersi särgid ja hommikul andis Angela meile 25th Annual Evaston Ethnic Arts Festivali t-särgi.

Pärast Nybo't läksime Grant Parki Summer Dance'i festivalile. See on festival, kus Grant Parkis toimub läbi suve, juba vist 15 aastat iga neljap kuni pühap tasuta kontserdid õhtuti ja ka tantsuõpe. Täna oli neil svingimine. Ma ise svingima ei läinud, aga muidu oli väga tore. Muusika oli super. Seal sai palju palju nalja. Tegime ka eksperimenti, kus me käisime kaameraga mööda parki ringi ja küsisime inimestel, et kas nad teavad kus eesti on ja mis keelt me räägime. Enam-vähem pooleks oli teadjaid ja mitteteadjaid. Eks Lahedal Koolipäeval näeme. Aam.. olime seal ja tulime koju, aga selgus, et meil ei ole elektrit. Jah, isegi ameerikas läheb elekter ära. Pm terve Evaston oli pime, ainult peatänaval olid poed veel lahti. Käisime toidupoes. Ja kui koju tagasi jõudsime, siis oli juba elekter tagasi. Ja nii ma jõudsingi oma blogiga järjepeale!!!!! Juhhuuu! Homsetest plaanediest nii palju, et plaan minna Michigani järve äärde, sest seal on soojem ja perel on seal maamaja. Mis on väga tore. Veel üks osariik juures ;) Laup-pühap on meil peredega vabad. pühap pidime Benediktaga süüa tegema. Ma arvan, et see tuleb tore. Kui teil on ideid, mida neile süüa teha, siis laduge letti, sest mul pole eriti ideid peale õunakoogi, aga see ei tule siin ka päris, sest neil ei ole ilmselt õigeid õunu. aga jah, nii see Ameerika elu kulgeb. Kui teil on küsimusi või soove või lihtsalt midagi, siis kirjutage ja ma esimese asjana alati vaatan kommentaarid läbi. Niiet, kui teil on midagigi, mida te teada tahate, siis andke teada, sest praegu on see võimalus!

tsau-pakaa

6. päev ehk It's Freeeezing!!!

Niisiis. Nagu selgub, on mul mingi ülihalb mälu, sest ma ei suuda meenutada, mida me eile tegime. Õnneks tuli pärast pikka meenutamist meelde.

Läksime CTAga (tegelt, kontrollisin, see on Chicago Transit Authority) Randolp Streetile. Laulsime Annale (Läti) sünnipäevalaulu, ta sai kaheksateist. Siis läksime üle tee Chicago Cultural Center, kus oli nagu ülikülm. Me tõesti nagu absoluutselt viimane kui üks inimene värises lihtsalt. Saime endale Dream Leadersi särgid, mis on mulle nagu kleit. Pane retuusid juurde ja nii käibki!:D Mõtlesime seal natuke selle üle, mis Dream Leaders on. Siis tegime oma rühmaga, minu oma on Tolerance&Diversity, natuke bondimist - rääkisime oma elust ja oma riigist ja mõtlesime igasuguste asjade üle. Siis oli lõuna, milleks oli sandwich, as always. Pakk krõpse, väike topsitäis puuviljasalatit ja Anna auks oli ka sokolaaditort, mida naljalt sellist Eestis ei tehta. See oli nii sokolaadist, et hambad hakkasid valutama.


Lõuna ajal õpetasime KI-le nagu eesti keelt. Kui nad tahavad öelda, et vastassugupool on kuum või kena, siis nad kasutavad fraasi 'you're fox'. Ta siis küsis meilt, et kuidas see eesti keeles on ja me ütlesime, et 'sa oled kuum'. Õppis ära. Siis küsis, et kuidas see nagu päriselt on, loomana. Õpetasime selle ka selgeks. Siis ta läks Abby (peakorraldaja Dream Leadersite poolt) juurde ja ütles seda. Päris naljakas oli. Siis olid meil insiderid et edaspidi ütleme mitte 'sa oled kuum' vaid 'sa oled hunt või kaelkirjak or smth' :D.
Pärast seda tegime oma dokumentaalfilmi timeline'i. Siis läksime natukeseks Millenium Parki ja küstlesime inimesi, et kuidas ta teab, et ta on tõeliselt tolrantne, kui värvikirev on tema sotsiaalne keskkond jne. Ühesõnaga - mitte väga kerged küsimused. Aga minu arvates on Ameerika selle küsimusega hästi hakkama saanud. Võrreldes Eestiga. Muidugi on ka Chicagos eraldi linnaosad poolakatele ja hiinlastele ja mustadele, aga nad siiski eksisteerivad koos ja suur osa kõigist neist eelnimetatutest ei tunne ennast nii puudutatuna, sest nad teavad, et tegelikult ei ole keegi otsast lõpuni ameerikast pärit. Eestlaste suhtumine venelastesse on aga a whole other issue. Veri võib ju erinev olla, aga hingeline alus on ju kõigil inimestel võrdne, millelt sündides tõusma hakata. Me ei saa ju kunagi eirata väliseid tunnuseid, sest vb tõesti mõnel valgel inimesel on kompleks, et olla mustanahalise inimese juures. Nagu that's fine senikaua kuni ta ei ütle seda välja või ta ei jäta endast sellist muljet, et tal nüüd ongi selline asi, et talle ei meeldi mustad. Venelastega aga ei ole eestlastel suurt vahet välimuselt ja me ikka ütleme neile, et kobi tagasi Siberisse onju. Et nagu milleks veel rohkem piirata oma silmaulatust ja maailmapilti, sest suur osa eestlasi näevad ainult seda, mis on nende vahetusläheduses. Siin, aga, sul ei ole sellist võimalust. You gotta look at the bigger picture. Ok, see oli mingi väga off-topic, aga kuna ma ei pea praegu Sõrmuste isandat vaatama, siis ma olen võimeline selle peale mõtlema.
Pärast küstlemist tegime Anniga ühe tiiru suurte purskkaevude juures. (ma panen pilte üles) Ma olin tõesti märg kui seal ära käisin. Aga see oli mõnus, sest väljas oli ekstreemselt palav. Üle 100 kraadi.

Pärast seda läksime Art Institute'i, kus me tahtsime Anniga näha ainult seda maali, mis on Meeleheitel koduperenaiste alguses. Mul ei tule meelde, mis selle nimi oli. Ameerika gootika, pildi peal oli isa koos oma mitteabielus tütrega kuskil maakohas. Grant Wood maybe? Igatahes. Vaatasime selle ära ja siis ootasime kuni Angelale helistada. Telefonis inglise keeles rääkida on extremly hard. Eriti kui mingi sumin ka veel on. Igatahes, ta polnud meil veel ligidal ja siis läksime jalutasime pargis jälle, oa juures. Kuulasime mingit ladina-ameerika muusika kontserti. Siis läksime CVS-i. See on suur, 24-tundi avatud apteek/toidupood/kõigepood. Leidsin sealt endale Australian Goldi SPF 15 päikesekreemi. Teine kõige kallim ost siiani, 7.99 dollarit. Võrreldes Eestiga suht odav. Kui olime poest välja jõudnud, siis helistas Angela. Keset Chicago kõige tihedamat tänavat! Ma ei kuulnud üht ainumast sõna ka, ma ei tea kas ta isegi rääkis. See lärm oli lihtsalt nii suur ja telefon oli niigi põhjas ja ma ikka ei kuulnud midagi. Siis jooksime kuskile majja varju, et kuulda ja siis lõpuks saime midagi aru. See oli jube kogemus, ausalt:D

Kui nende jõudsime, siis läksime edasi kuskile Mehhiko restorani. Ma võtsin endale sealiha tamales ja need maksid 1 dollari. Kaks sellist maisi ja sealiha segu, nagu peenike pelmeeni kujuga. Mul sai kõht nagu väga täis. Isegi Kristeni oleks kõhu täis söönud, kui ta oleks veel nachosid sisse söönud enne. Niiet söök siin on suhteliselt odav, ei saa öelda, et üle mõistuse kallis. Igas hinnaklassis absoluutselt kõike. Proovisin ka riisivett. Jube hea oli, kaneeli maitsega.

Koju tulime läbi india-pakistani linnaosa. Väidetavalt pidi pärast seda ka vene linnaosa, aga ma ei näinud ühtegi venekeelset silti. Siis oli veel juudilinnaosa, mis oli küll ärtuntav. Sõitsime läbi nende linnaosade, autoaknad all, mõnus muss mängimas ja siis leidsin ennast mõtlemas, et mida põrgut ma sellelt Eestilt ikka ootan. Siin on elu lihtsalt nagu .. ei saa öelda et odav ja lihtne, aga nii diverse ja seda Eestist ei leia. Lihtsalt - isegi kui suhelda nt venelastega ja vb leiad mõned ma ei tea, soomlase ja briti, siis nende kultuur on ikkagi bii ühene meie omaga ja see fiiling, mille sa siit saad.. See oleks väärt seda kodust eemalolekut. Muidu ma hetkel tahaks vaikselt juba koju tagasi, sest päris väsitav on mõelda inglise keeles ja mõned tegevused mulle eriti ei istu, aga muidu küll. Igatsen Kristenit ja teisi kaa :) USA meeldib mulle veel seepärast (tulles tagasi selle diverse keskkonna juurde), et siin sa oled ühes linnas ja sa võid leida iga kultuuri maailmas. Siin on lihtsalt nii palju erinevaid inimesi ja nad käivad iga päev su akna alt mööda (mitte küll just täpselt minu aken). See on üks asjadest, mida ma Tallinnas igatsema hakkan kohe kindlasti. Mitmekülgsus, julgus, sõbralikkus ja vaheldus.

Kui koju jõudsime, siis vaatasime jälle ühte Sõrmuste isanda osa. Sellest osast sain ma nagu veel vähem aru, sest minu arvates oli selles nii palju kaklust ja koletisi, et see ainult sellest koosneski. Ühesõnaga, polnud väga huvitav. Aga nagu Lisa ütles meile juba esimesel päeval, et isegi kui te olete väsinud, ärge istuge oma tubades vaid suhelge perekonnaga. Seda ma tegingi kuigi ma olin täiesti exhausted ja mu silmad ei püsinud lahti. Aga kui ma tahan saada seda kogemust, siis ma pean arvestama faktiga, et ma saan magada siis kui mul ei ole sellist võimalust.

5. päev ehk Second Impressions ('cause the first ones don’t count)

pilt, kus maja peal, on minu homestay maja
Niisiis. Täna olen kavalam ja laadisin õues lehekülje ära. Eilsest on märkmed tehtud, seega ma ei tohiks midagi unustada. Üritan blogiga järje peale jõuda, sest kui me Geneseosse lähme, siis see on nagu väga rural ja seal ei pruugi levi olla.
Eile hakkas programm Orientationiga Chicago Worldi kontoris. Esimene CTA (Chicago Trasportation Authority)sõit läks hästi. Kuigi see oli nagu kegapikk. Üle 45 minuti. Aga, as it turns out, me oleme suhteliselt rikkas äärelinnas, Evaston'is. Google it. Õues oli juba hommikul päris palav, CTA oli nagu ikka külm ja kui sealt välja tulime, siis jalgade tundmisega oli probleeme. Orintation oli väga pikk ja põhjalik. Ei viitsinud isegi kõike juttu kuulata. Aga programm tundub huvitab ja meie juhendaja siin, Lisa, on väga tubli ja tore ja väga rase (6 nädalat tähtajani). Siis saime oma grupid teada. Ma olen Tolerance&Diversity grupis, meiega on ka Tuim ehk Rasa Leedust. Ta on lihtsalt.. mul pole sõnu. Tema ja Kokoc teeks ideaalse paari. Ma nagu rääkisin oma probleemist, mis meil kõigil kolmel riigil ühist on - ehk venelaste integratsioon ja ta nagu ei saanud aru. Teised kõik olid mingi, et okei, see on normaalne mõte ja peab paika. Meil on grupis üks venelane ja ta oli ka nagu et jah, jumalast õige. Aga see ikka raiub, et see pole õige jms. Kuul pähe! Dream Leaders and Dreams for Kids esindajad tulid. Enamasti olid nad musta värvi, aga väga ägedad inimesed. Nüüd on tõesti tunda seda, et sa ei saa hinnata inimest tema väliste tunnuste põhjal. Neil on maailma palju pakkuda ja Dream Leaders on nende jaoks, nende poolt ja neile endale loodud. Seal ei ole kõik mustad, aga enamik, kes meiega kokku tulid saama. Ebony ja Jasmine on meie grupis, nagu ka Lisa. Ja Leedu chaperone Rita, kes on nagu kõige vanem ja suhteliselt ebaviisakas. Ta on inglise keele õpetaja, aga teda on päris palju parandatud. Aa, ja Rasa on väga väga ebaviisakas. Segab vahele ja keegi ei saa ta jutust aru.
Pärast oli meil scavender hunting, mis on põhimõtteliselt nagu linnamäng. Me pidime Chicago Tribune (kuulus ajaleht) hoonelt leidma võimalikult kive erinevatest maailma paigust ja me pidime saama võimalikult palju erinevaid riike, kust keegi pärit on või kellegi sugulased seal elavad. Saime kuksi 10 riiki. Hästi huvitav maja oli. Siis pidime küstlema 10 inimest nende kõige olulisema issue kohta. Saime vist 7 kokku. Siis läksime Millenium Parki, kus pidime väikeste lastega pilti tegema. Siis pildistama inimesi pargis, kes teevad erinevaid sporti (on the Enlgish wave). Vaatan Sõrmuste isandat ka praegu, seega silmad on mujal, niiet.. Siis pidime the Beani juures tegema peace'i märgi. Yep, it was me who was spreading my legs at the Millenium Park :D Aa, vahepeal kirjutasime luuletuse ka. See onv äga cheesy non-violence luuletus. Me võitsime!!!! Auhinnaks said kõik kohalikku kommi. Kui need ära pole sulanud, siis need on mu toas alles veel. Ühte sõin ja see oli väga hea. Olime väljas kokku mingi paar tundi max ja ma higistasin kogu oma aastase Eestis higistamise jao ära:D Lihtsalt nii kuum ja nii humid, et jube. Kohe kui välja astud, lähevad käed mustaks :D
Pärast seda nagu oligi kõik. Käisime Starbucksis läbi ja võtsin endale karamelli frapuccino, which was a life saver. Siis läksime CTAsse, jõudsime koju. Peaaegu oleks oma peatuse maha jutustanud, aga viimasel hetkel ma märkasin, et me peaks iin maha minema.

Kodus polnud kedagi kui me jõudsime. Proovisin oma 'pereisale' helistada, aga see läks otse voicemail'i. Mõtlesime juba, et mida nüüd teeme ja olime peaaegu naabrite juurde minemas, kui nägin, et keegi liigub majas. Ang oli koju jõudnud ja kohe tuli Matt whole foodsi pitsadega ja siis läksime Anni pere juurde pitsat sööma. Sõime kortermaja ees, kõik toolid jalauad. Hästi fun oli. Palju inimesi läks mööda, kõik olid meist huvitatud. As always.
Pärast pitsat läksime järve äärde. Vesi oli külm, aga õhk oli lõpuks ometi hingatav. Ujuma ei läinud. Imelik oli see, et me läksime jalutama ja just rääkisime, et ameeriklased on väga väga sõbralikud ja siis üks naine tuli Benedikta juurde ja küsis, kust ta oma kleidi sai (muidugi ta ütles, et ta on natuke purjus). Täitsa random duud. Siis läksime oma jututeemaga edasi sõnadega:" as we were saying.." That was fun :)

Jõudsime koju ja siis ma vaatasin esimese osa Sõrmuste isanda esimest osa. ATM vaatan teist osa. Keskel oli isegi huvitav, missiis,et ma ei saa pooltest asjadest aru, sest ma ei ole raamatut lugenud.

4. päev ehk Chicago, here I come!

Ma kirjutasin terve blogi õhtul valmis, aga juhhu, blogspot ei luba pastida. Ma ei kujuta ette, kuidas ma kolme a4 lehekülge ümber trükin. Aga eks ma vist pean peale hakkama. Minu õnnetuseks olid need valmiskirjutatud postitused eriti põhjalikud.

Täna hommikul oli meil palju vaba aega. Check-outi pidime tegema alles kell 11. Sõime rahulikult ja munutasime niisama. Käisin CVSis ja ostsin perede kingituste jaoks kinkekotid. Päris kallid olid, üks kott oli 3.49+maksud, mis Dc-s on 8%. Minu pere tundub tore, paari tunni pärast näen neid oma silmaga. Neil pidi kodus mingi mini-loomaaed olema - can't imagine me there :D Aga see-eest oleme Anniga peaaegu naabrid. Samuti saime lennujaamas Geneseo (tsenesio) pered teada, aga mitte seda kes-kus. Seal on tõesti peresid seinast seina: ühel perel on üle 300 ha farm, üle 600 lehma ja veel kamaluga muid loomi. Veel on vanapaar pensionil matemaatikutest ja pere kel on 4 adopteertud last Venemaalt. Sounds like a lot of fun! Aga muidu jõudsime Ronald Reagani lennujaama väga (liiga) vara ja nüüd peame üle kahe tunni oma õhkutõusmist ootama. Sõime vahepeal hiinakat, millest nüüd lennukis (ma olen kuskil väga väga kõrgel) on paha olla. Aga mee ja pähkli krevetid olid väga maitsvad. Ja kui me nende peale nüüd mõtlen, läheb süda eriti pahaks. Uni on ka peal. Lugesin õpetaja raamatut lennukis. Jõudsin päris kaugele ja vahepeal läks nii pingeliseks/kurvaks, et täitsa nagu Twilight. Lennukisse tulles nägin, et oh jess, pardal on wifi ja siis kui ära ühendasin ja neti lahti tegin, siis küsis 9.99 ja ma mõtlesin, et nii hädasti seda nüüd ka vaja ei lähe.

Muidu mulle Ameerikas meeldib. Inimesed on ilusad (natuke tüsedamad ka, märgatavalt palju on neid tänavapildis)ja viisakad, tänavad puhtad ja loogilise ülesehitusega. Hotell oli ka superluks, sinna lähme varsti tagasi. Toiduportsjonid on tõesti suuremad, niiet kui Starbucksis võtta 'tall' (kõige väiksem) siis nagu täiesti piisab ja jääb ülegi. Tõsine all-american hing on tunda ja ma ei kujuta isegi DC-s olles (u sama suur kui Tallinn) kui väga on Eesti ja kui väike Tallinnn.
Ma olen täna juba vähemalt 10 korda vetsus käinud ja kell on alles 3.35 pm. Vot nii. Järgmised muljed juba miljonilinnast Chicagost!

Nii, olles jõudnud Chicagosse, pean ütlema, et see vaatepilt tasus seda lennuki-peavalu ära. Peavalu pole siiani üle läinud (sama päeva õhtuks siis). Tohutud pilvelõhkujad ja neid on nii palju! Inimesi on palju ja kõike on palju. Esimene peatuspunkt on World Chicago, mis teebki selliseid projekte ja on tihedas koostöös AEDga. Seal käisime oma programmi lühidalt üle ja saime CTA kaardid. CTA on pm nagu rong. Eks panen pilte. Ning jah - me käime ise 'kodust' kesklinna oma programmile. See kontor on Millenium Parki põhjaosas, The Beani poolses nurgas. Ja seda kõike tipptundidel. Pereema Angela ütles, et see võib nagu Tokyo olla. Seega päris jube. Kohtusime peredega. Mina ja Ann oleme naabrid. Nagu täitsa naabrid. Ma näen ta magamistuba oma tagaaiast. Pereisa Matt on tore. Kiilakas, toreda jutuga. Natuke ülevoolav ja kunstihingega. SUUR loomaarmastaja. Benediktega koos on neil palju millest rääkida - mind jätab NII suur loomaarmastus külmaks. Ta naine Angela tuli hiljem töölt otse koju. Ta on ka selline tore ja väga väga all-american välimusega. Ta meenutab mulle raskelt kedagi, aga ei tule meelde, keda. Neil on kolm last vanuses 16, 11 ja 9. Kõik nad on praegu ära kuskil laagrites. Kõige vanem Maya on Berliinis. Seega oleme praegu ainult mina, Benedikte (leedust), Matt &Angela. Anni pereema Amy on ka hästi tore ja sõbralik.
Üldiselt ei saa kurta, kõik on tore ja funktsioneeriv. Nende maja on ka all-american, ehitatud kuskilk 1880ndatel vist. Vähemalt sellel sajandil. Siin on väga palju asju erinevatest maailma paigust, sest nad on mõlemad palju reisinud. Kodune on ka täitsa, sest Nabala maja on põhijoontes sama stiili. Peaks neile pilte oma kodust näitama, neile kindlasti meeldiks. Aed on superilus, liiliad on minust kõrgemad ja nende lõhna on ette aeda tunda. Amy ja Matt tegid meile linna peal väikse tuuri ja nägime ka natukese 'getoma' linnaosa ära, kus Amy töötab. Siis näidati meile maja. Kohtusime kahe koeraga, mis on hiiglaslikud, aga eks sõna LARGE on siin uue tähenduse niikuinii saanud. Ei olnud hullu. Nagu labradori retriiverid. Üks koer on rahulikum kui teine, Houdini hüppaks ja kargaks kui aga saaks. Mulle väga just ei meeldi. Siis on neil veel kass, küülik ja rott. Majas on air conditioner ainult küülikutoas. Niiet kui siin megapalavaks läheb, siis võime Amy juures campida, sest ta elab korteris ja neil on igal pool air conditioner. Natuke tunnen ennast üksi küll, aga küll see üle läheb. Ainult esimene päev ju. Eestlastega jõuab olla küll. Õhtusöögiks oli mingi mehhiko toit, mis oli täitsa okei.

3. päev ehk Lots of important stuff

Nagu ikka, iga päev algab hommikusöögiga. Jälle vahvel suhkrusiirupiga, kus ei olnud suhkrut ja mustikatega. Kohv. Lots of it. AED aka Academy of Educational Developmenti saime sõita Lincolni poollimusiiniga (thumbs up:)). Seal kohtusime dr Gary Weaver'ga kes on suur õppejõud at the American University. Ta rääkis väga palju huvitavaid asju, mida tahaksin üks tund ka oma klassile inglise keele tunnis näidata, seega küsin Kokocilt filmi, ta filmis nagu tervet pm kahetunnist kõnet. Rääkis ameeriklaste kultuurist (neil siiski on see!) ja sellest, kuidas ikkagi toimib see melting pot, mis tegelikult ei ole melting pot'i nime all enam. Tegin terve poolt4eist lehekülge konspekti ta jutust. Palju huvitavaid pärleid.

Pärast seda oli kahetunnine lõuna at the Buca di Beppo kus meile esiteks toodi kahte salatit: üks oli tavaline lehesalat ja teine pool-caesar. Saia toodi ka. Siis toodi suured suured Margaretha pitsad (ülimaitsev mozzarella oli peal) ja siis eggplant (tumelilla baklažaan) kuidagi hästi tehtud, et see oli lasanje maitsega. Siis toodi ühte kõige maitsvamat juustukooki, mida ma saanud olen. Lihtsalt DELICIOUS!! Pärast kõike seda läksime tagasi AEDsse, mis oli ümber nurga ja siis oli tunnine presentatsioon City Year'st. Googeldage, see on üsna huvitav asi, kuid kahjuks see vist Eesti tingimustes ja eesti inimestega läbi ei läheks. City Year on programm, mille käigus high schooli lõpetanud annavad oma elust 10 kuud et anda oma communtiyle tagasi selle eest, et nemad said õppida. Aitavad väiksematel õppida (sh annavad tunde koolis), aitavad neid pärast tunde või lihtsalt teevad midagi oma kogukonna heaks. See on ülimalt populaarne. Eelmisel aastal võeti Washingtoni (DC) 100 inimest vastu, kuid oli 600 kandideerijat. Pärast seda läksime Smithsonian muuseumitesse, või õigemini American History Museum, sest kui pärast seda tahtsime minna Air and Space Museumisse, siis oli see suletud. Sama oli indiaanlaste muuseumiga. Edasi läksime siis pettununa Pentagoni vaatama. Suur ja võimas maja küll. Seal ümber tiirles hästi palju sõdureid ja ametnikke, kohe näha et salaagendid or smt :D Nägime ka Pentagon Memoriali ära. Hästi mõtlik oli. Läksime tagasi metroosse, üks peatus edasi ja olime Pentagon City's, kus oli üks väga suur ja all-american mall. Panen pilte ka üles. Külastasime jälle Starbucksi. Ostsin sealt endale rihmikud ja esimese Mäki külastuse tegin ka - õhtusöögiks Ceasari salat, kus polnud saiakrutoone. Muidu on neil sai nagu ees ja taga. Seal oli veel Victoria's Secret, mis oli nagu FA-BOU-LOUS (or smt, can't spell it) ja Apple'i pood. Ruuben ja Lauri olid üle tee Best Buy-s käinud, mis on migni elektroonika pood ja seal oli olnud palju odavaid telefone ja läpakaid. Ikka veel mõtlen, missugune telefon osta, sest raha ju ka nagu iga päev tekib juurde ja sama palju välja ei lähe. Sealt tulime pärast kahte tundi otse hotelli tagasi, sest olime juba päris väsinud. Aaa.. The greatest thingi olen juba unustanud - MY FIRST TWILIGHT-THEMED PURCHASE!!! Mingi ajakiri, kus on 160 stunning photos ja 7 gigantic posters. Need viimased katsun küll maha ärida, ma ei usu, et kristen lubab mingi suure RPattzi mul oma tuppa riputada ;)

Imelikest asjadest..

1. Vetsupottides on nagu alati vesi. Väga kloorine. Mitte et ma maitsnud oleks, aga see on kohe nii kloorine, et lõhnast on tunda. Panen mingi aeg pildi ka, praegu vist veel ei ole.



2. Ameeriklased söövad tõesti palju ja kogu aeg ja väga palju saia ja kokat. Restoranides on enamasti kokalaadsed bottomless, mis tähendab siis et põhjatud, alati saab refillida.



3. Tehnika on odavam



4. Riided on ilusamad



5. Inimesed on väga väga sõbralikud.. Mingi suvaline turvamees (ok, ta oli naine) tervitab igat sisenejat:"Hi, lady! How are you?" ja kui ära lähed:"Good bye, lady. Hope you have a lovely evening." Isegi kui ma tema poole ei vaata (mis vist on ebaviisakas), tervitab ta sind niimoodi. Ja nad vabandavad. Väga väga palju. Ootasime esimesel päeval koosolekut ja seisime lihtsalt koridoris, täiesti paigal ja hotelli töötaja viis vett koosoleku ruumi ja kui ta meist möödus, siis ikka: "Excuse me" Me ei olnud ees, tema ei seganud meid, aga ta ikka vabandas. Like watt??



6. Rohi on ilusam ja taevas on sinisem :) (PS! A hint of irony)

2. päev ehk Vatt????

Ajavahest ei aidanud ka magamine taastuda. Terve öö tundsid kuidas lahtikäiva diivani vedrud vastu ribisid surusid ja ukse vahelt tuli valgust ja aknast tuli poole ööni valgus ja umbes kella viie ajal läks jalg ka krampi niiet ei olnud hea öö. Päev algas hommikusöögiga:

tegin endale ehtsa all-american hommikusöögi, mis koosnes vahvlist mustikate ja meega, banaan ja kaasaskantava topsiga kohvi. Lauda tuli ka Hannah Pierson-Compeau, kes kirjutas meie DS2019 vormidele alla.. Eestlastel on võimatu hommikul kell pool kümme naeratust ja ülijutukust välja suruda. Aga ameeriklastel on non-stop.

Pärast hommikusööki oli meeting at the Logan Room in the hotel. Tutvusime programmiga ja üksteisega. Pidime ka poolteisttundi hiljem lõunat sööma, aga hotell oli midagi sassi ajanud ja siis tellisime pitsad. Juustu, peperooni ja veggie. Pitsad oli humongous size ja üks ameerika lõik on kolm eesti lõiku nagu.

Seejärel kohtusime Logan Roomis, kus tutvustasime üksteist ja käisime kogu programmi koos läbi. Seejärel pidi lõuna olema, aga hotellis oli mingi segades ja seepärast pidime pitsad tellima. Üks pitsalõik siin on kolm pitsalõiku Eestis. Need olid nagu tõesti üüratud. Teise lõigu lõpp läks vägisi alla. Pitsad olid maitsvamad ka. Need küll ei saa Jüri Pitsakioskile vastu, kuid nt juustupitsa - seal ikka oli juustu ja tomatipüreed, et kohe oli tunda ikka. Jüri pitsadel on nagu asju peal aga maitset on puudu, teravust. Kui olime seal ruumis päris pikalt olnud, siis läksime Discover Washington DC tuurile, kus nägime White House, the U.S Capitol, Lincoln Memorial, FDR Memorial, Jefferson Memorial, Washington Memorial. Niisiis väga palju memooriale ja ilusaid maju. Kuigi ega see Peterburile vastu ei saa. Linn on iseenesest väike, 9 ruutmiili. Tänavad lähevad loogilised järjestuses. Põhjast lõunasse lähevad numbrid ja idast läände tähed. Seega on võimatu ära eksida. Ja juba on kõnepruuki ilmumas ka väljend: H&M is on the corner of 15 and F. Tour guide oli äge, rääkis lihtsalt ja huvitavalt. Rääkis bussis kogu loo ära ja siis saime ise vaatama minna. Buss oli ka selline nagu limubuss.

Pärast seda oli group dinner Nando's Peri Peri-s, kus meile toodi de-li-cious kana ja maisi ja kartuliputru. Juua sai võtta bottomless ükskõik mida: ice tea, kokakoolalised, lemonade (yep, ma jõin ehtsat sidrunilimonaadi ja see oli taevalik!!) and so on.

Edasi oli vaba aeg. Tulime hotelli, olime natuke aega hotellis ja siis läksime lõpuks saabunud lätlastele linna näitama. Nad olid väga mitte usaldavad - ei uskunud kui me ütlesime, et see suur kupliga maja, mis paistab, on Kapitoolium. Lisaks nad arvasid, et nad ei julge meiega metroosse minna sest esiteks nad keelduvad maa alla minemast ja teiseks me viime nad kuskile getosse. Seega me arvasime, et lätlased (või lätakad nagu Ann ütleb:D) on normaalsemad kui leedukad, aga i guess we were wrong :D Natukese aja pärast hakkasime kolmekesi hotelli kõndima, sest olime liiga väsinud. Avastasime šoping streedi ja H&Mi. Jõudsime hotelli.

Eilse öö otsustasin veeta kinnisel diivanil ja uni oligi palju parem. Imelikest asjadest ja mõtetest kirjutan siis, kui Anna oma adapterit laenab, sest minu omasse ei sobi läpaka juhe.

Kes loeb, võib huvi korral aadressi teistelegi anda :) Homme Chicagosse, pered teada. The Allyn Family tundub äge, aga palju loomi nagu tädi Üllel. Olen peres koos leeduka Benediktaga.

PS! Pildid on suvaliselt valitud, et te natuke aimu saaks :)

1. päev ehk Lots of .. everything

Niisiis. Nüüdseks üleval oldud 25 ja pool tundi - rekord. Alustasime reisi lennuga Münchenisse kell 7 hommikul. Lend läks kenasti, pakuti isegi korralikku snäkki ja juua. Müncheni lennujaama suurus ehmatas ära. Mihkel ütles, et see pole Tallinna omast eriti palju suurem, aga ma vaidleks vastu. Kui oma väravasse hakkasime minema, siis see kontrollija küsis, et mis mu 'ultimate destination' on. Mul olid veel kõrvad lukus ja väga hästi ei kuulnud, küsisin что? Sain aru, et vale keel ja siis küsisin uuesti, seekord aga как? Lõpuks nuputasin ise välja, mis ta tahtis. Enne olime just rääkinud vene keele õppimise teemal :D Meie kõige pikem lend üle ookeane kestis kaheksa ja pool tundi.. Magasin selle aja jooksul vist umbes 15 minutit, sest lihtsalt ei tulnud und. Väiksest telekast eesoleva istme peatoel näidati filme, seriaale ja oli ka kaart, kus lennuk parajasti on, kui kõrgel, mis kiirusel ja mis temperatuur väljas on. Peab ütlema, et nii pikk lennusõit ei mõju hästi. Aknad olid kogu aeg kinni (valgus oli ere küll, aga ei saa sundida inimest lihtsalt nullpunkti, sest sa ei taha päiekst) ja see mõjus nagu täiega. Füüsiliselt keha sai aru, et peaks magama, - nii pime ja ühtne müra, pikk tegevusetu olek ja muud sellised asjad, aga mõistus oli liiga ärkvel.
Kohe kui õhku olime tõusnud, pakuti juua ja pärast seda lõunat. Viriseda ei saa. Parem kui Lomonossova Odinnadtsat. Siis oli pikk paus, vahel pakuti juua ja umbes tund enne maandumist anti pakk, kus oli üks 25 gr ports krõpse, võileib (või noh, võisai) ja twix. Vot. Lõpuks maandusime, siis oli piiriületus. Nüüd sai nalja. Me seisime muidugi pea 45 minutit järjekorras ja siis küsis see hiina tädike, et mida ma siin ühendriikides tegema hakkan. Ma siis seletasin, et õpilasvahetuse programm, käime vaatamisväärsusi vaatamas, kohtume professoritega jms. Et keeruline värk ja ma pole ise ka täpselt aru saanud. Isegi pärast seda pikka juttu ta küsis mult kolm korda üle ja kokkuvõttes läks piiril minul kõige rohkem aega. Aga pagas jõudis ilusasti kohale, selle üle oli hea meel.
Pärast seda kohtusime Monicaga, kes on Washingtonis meie juht. Tore tundus. Tulime hotelli ja ma pean ütlema - AWESOME! Ma olen koos kahe teise eesti tüdrukuga toas - kaks nagu pärisvoodit ja üks lahtikäiv sofa. Tuba on kahes jaos - nagu sviit ikka, uksedki vahel. Kaks telekat. Kraanikauss on magamistoas nurgas, mis on nagu awkward. Oma köök ja külmkapp on ka. Kui olime dushi all kõik ära käinud siis läksime õhtust sööma. Aa, Monica andis meile vahepeal Washingtonis olemise ajaks (s.o 3 päeva) söögiraha 104 dollarit + 15 dollariline metrookaart, mis on peale kahe korra meie enda kasutada. Seega raha voolab! Lennujaamas saime Tiiult ka 60 dollarit. Leidsime ühe hea orgaanilise toidu poe, kus valik on tõesti super. Leidsime smuutide leti ja need smuutid siin ei saa ühegi teise smuuti vastu maailmas! Kadarbik või Pai on selle kõrval naljanumbrid. Esiteks need on orgaanilised, seega täiesti puhtad; teiseks nad ongi tehtud ainult nendest marjadest, millest see jook sisi koosneb. Samuti sai seal osta sooja toitu kaasa ja seda siis nt õues süüa. Tegimegi nii, aga ei saa öelda, et väga maitsev oleks olnud. Soolatu, aga vürtsikas. Ja kui olid veel lolli peaga smuuti söömise ajal lahti teinud, siis enam süüa ei tahtnud. Smuuti täitis kõhu niigi.
Üle tee sellest kohast on STARBUCKS!!!! Võtsin oma esimeseks Starbucksi kogemuseks Skinny Vanilla Latte ja ausalt, käsi südamel, nii head ei saa kuskil Tallinnas.
Edasi jalutasime linna peal.. nägime ära Valge maja ja selle pika obeliski ja palju muid tähtsaid hooneid. Pärast hulkusime koju.
Igatahes. Nüüdseks olen ma päris pikalt üleval olnud ja lähen nüüd magama. Eks homme kirjutan pikemalt.

Olge tublid seal ;)