5. päev ehk Second Impressions ('cause the first ones don’t count)

pilt, kus maja peal, on minu homestay maja
Niisiis. Täna olen kavalam ja laadisin õues lehekülje ära. Eilsest on märkmed tehtud, seega ma ei tohiks midagi unustada. Üritan blogiga järje peale jõuda, sest kui me Geneseosse lähme, siis see on nagu väga rural ja seal ei pruugi levi olla.
Eile hakkas programm Orientationiga Chicago Worldi kontoris. Esimene CTA (Chicago Trasportation Authority)sõit läks hästi. Kuigi see oli nagu kegapikk. Üle 45 minuti. Aga, as it turns out, me oleme suhteliselt rikkas äärelinnas, Evaston'is. Google it. Õues oli juba hommikul päris palav, CTA oli nagu ikka külm ja kui sealt välja tulime, siis jalgade tundmisega oli probleeme. Orintation oli väga pikk ja põhjalik. Ei viitsinud isegi kõike juttu kuulata. Aga programm tundub huvitab ja meie juhendaja siin, Lisa, on väga tubli ja tore ja väga rase (6 nädalat tähtajani). Siis saime oma grupid teada. Ma olen Tolerance&Diversity grupis, meiega on ka Tuim ehk Rasa Leedust. Ta on lihtsalt.. mul pole sõnu. Tema ja Kokoc teeks ideaalse paari. Ma nagu rääkisin oma probleemist, mis meil kõigil kolmel riigil ühist on - ehk venelaste integratsioon ja ta nagu ei saanud aru. Teised kõik olid mingi, et okei, see on normaalne mõte ja peab paika. Meil on grupis üks venelane ja ta oli ka nagu et jah, jumalast õige. Aga see ikka raiub, et see pole õige jms. Kuul pähe! Dream Leaders and Dreams for Kids esindajad tulid. Enamasti olid nad musta värvi, aga väga ägedad inimesed. Nüüd on tõesti tunda seda, et sa ei saa hinnata inimest tema väliste tunnuste põhjal. Neil on maailma palju pakkuda ja Dream Leaders on nende jaoks, nende poolt ja neile endale loodud. Seal ei ole kõik mustad, aga enamik, kes meiega kokku tulid saama. Ebony ja Jasmine on meie grupis, nagu ka Lisa. Ja Leedu chaperone Rita, kes on nagu kõige vanem ja suhteliselt ebaviisakas. Ta on inglise keele õpetaja, aga teda on päris palju parandatud. Aa, ja Rasa on väga väga ebaviisakas. Segab vahele ja keegi ei saa ta jutust aru.
Pärast oli meil scavender hunting, mis on põhimõtteliselt nagu linnamäng. Me pidime Chicago Tribune (kuulus ajaleht) hoonelt leidma võimalikult kive erinevatest maailma paigust ja me pidime saama võimalikult palju erinevaid riike, kust keegi pärit on või kellegi sugulased seal elavad. Saime kuksi 10 riiki. Hästi huvitav maja oli. Siis pidime küstlema 10 inimest nende kõige olulisema issue kohta. Saime vist 7 kokku. Siis läksime Millenium Parki, kus pidime väikeste lastega pilti tegema. Siis pildistama inimesi pargis, kes teevad erinevaid sporti (on the Enlgish wave). Vaatan Sõrmuste isandat ka praegu, seega silmad on mujal, niiet.. Siis pidime the Beani juures tegema peace'i märgi. Yep, it was me who was spreading my legs at the Millenium Park :D Aa, vahepeal kirjutasime luuletuse ka. See onv äga cheesy non-violence luuletus. Me võitsime!!!! Auhinnaks said kõik kohalikku kommi. Kui need ära pole sulanud, siis need on mu toas alles veel. Ühte sõin ja see oli väga hea. Olime väljas kokku mingi paar tundi max ja ma higistasin kogu oma aastase Eestis higistamise jao ära:D Lihtsalt nii kuum ja nii humid, et jube. Kohe kui välja astud, lähevad käed mustaks :D
Pärast seda nagu oligi kõik. Käisime Starbucksis läbi ja võtsin endale karamelli frapuccino, which was a life saver. Siis läksime CTAsse, jõudsime koju. Peaaegu oleks oma peatuse maha jutustanud, aga viimasel hetkel ma märkasin, et me peaks iin maha minema.

Kodus polnud kedagi kui me jõudsime. Proovisin oma 'pereisale' helistada, aga see läks otse voicemail'i. Mõtlesime juba, et mida nüüd teeme ja olime peaaegu naabrite juurde minemas, kui nägin, et keegi liigub majas. Ang oli koju jõudnud ja kohe tuli Matt whole foodsi pitsadega ja siis läksime Anni pere juurde pitsat sööma. Sõime kortermaja ees, kõik toolid jalauad. Hästi fun oli. Palju inimesi läks mööda, kõik olid meist huvitatud. As always.
Pärast pitsat läksime järve äärde. Vesi oli külm, aga õhk oli lõpuks ometi hingatav. Ujuma ei läinud. Imelik oli see, et me läksime jalutama ja just rääkisime, et ameeriklased on väga väga sõbralikud ja siis üks naine tuli Benedikta juurde ja küsis, kust ta oma kleidi sai (muidugi ta ütles, et ta on natuke purjus). Täitsa random duud. Siis läksime oma jututeemaga edasi sõnadega:" as we were saying.." That was fun :)

Jõudsime koju ja siis ma vaatasin esimese osa Sõrmuste isanda esimest osa. ATM vaatan teist osa. Keskel oli isegi huvitav, missiis,et ma ei saa pooltest asjadest aru, sest ma ei ole raamatut lugenud.