4. päev ehk Chicago, here I come!

Ma kirjutasin terve blogi õhtul valmis, aga juhhu, blogspot ei luba pastida. Ma ei kujuta ette, kuidas ma kolme a4 lehekülge ümber trükin. Aga eks ma vist pean peale hakkama. Minu õnnetuseks olid need valmiskirjutatud postitused eriti põhjalikud.

Täna hommikul oli meil palju vaba aega. Check-outi pidime tegema alles kell 11. Sõime rahulikult ja munutasime niisama. Käisin CVSis ja ostsin perede kingituste jaoks kinkekotid. Päris kallid olid, üks kott oli 3.49+maksud, mis Dc-s on 8%. Minu pere tundub tore, paari tunni pärast näen neid oma silmaga. Neil pidi kodus mingi mini-loomaaed olema - can't imagine me there :D Aga see-eest oleme Anniga peaaegu naabrid. Samuti saime lennujaamas Geneseo (tsenesio) pered teada, aga mitte seda kes-kus. Seal on tõesti peresid seinast seina: ühel perel on üle 300 ha farm, üle 600 lehma ja veel kamaluga muid loomi. Veel on vanapaar pensionil matemaatikutest ja pere kel on 4 adopteertud last Venemaalt. Sounds like a lot of fun! Aga muidu jõudsime Ronald Reagani lennujaama väga (liiga) vara ja nüüd peame üle kahe tunni oma õhkutõusmist ootama. Sõime vahepeal hiinakat, millest nüüd lennukis (ma olen kuskil väga väga kõrgel) on paha olla. Aga mee ja pähkli krevetid olid väga maitsvad. Ja kui me nende peale nüüd mõtlen, läheb süda eriti pahaks. Uni on ka peal. Lugesin õpetaja raamatut lennukis. Jõudsin päris kaugele ja vahepeal läks nii pingeliseks/kurvaks, et täitsa nagu Twilight. Lennukisse tulles nägin, et oh jess, pardal on wifi ja siis kui ära ühendasin ja neti lahti tegin, siis küsis 9.99 ja ma mõtlesin, et nii hädasti seda nüüd ka vaja ei lähe.

Muidu mulle Ameerikas meeldib. Inimesed on ilusad (natuke tüsedamad ka, märgatavalt palju on neid tänavapildis)ja viisakad, tänavad puhtad ja loogilise ülesehitusega. Hotell oli ka superluks, sinna lähme varsti tagasi. Toiduportsjonid on tõesti suuremad, niiet kui Starbucksis võtta 'tall' (kõige väiksem) siis nagu täiesti piisab ja jääb ülegi. Tõsine all-american hing on tunda ja ma ei kujuta isegi DC-s olles (u sama suur kui Tallinn) kui väga on Eesti ja kui väike Tallinnn.
Ma olen täna juba vähemalt 10 korda vetsus käinud ja kell on alles 3.35 pm. Vot nii. Järgmised muljed juba miljonilinnast Chicagost!

Nii, olles jõudnud Chicagosse, pean ütlema, et see vaatepilt tasus seda lennuki-peavalu ära. Peavalu pole siiani üle läinud (sama päeva õhtuks siis). Tohutud pilvelõhkujad ja neid on nii palju! Inimesi on palju ja kõike on palju. Esimene peatuspunkt on World Chicago, mis teebki selliseid projekte ja on tihedas koostöös AEDga. Seal käisime oma programmi lühidalt üle ja saime CTA kaardid. CTA on pm nagu rong. Eks panen pilte. Ning jah - me käime ise 'kodust' kesklinna oma programmile. See kontor on Millenium Parki põhjaosas, The Beani poolses nurgas. Ja seda kõike tipptundidel. Pereema Angela ütles, et see võib nagu Tokyo olla. Seega päris jube. Kohtusime peredega. Mina ja Ann oleme naabrid. Nagu täitsa naabrid. Ma näen ta magamistuba oma tagaaiast. Pereisa Matt on tore. Kiilakas, toreda jutuga. Natuke ülevoolav ja kunstihingega. SUUR loomaarmastaja. Benediktega koos on neil palju millest rääkida - mind jätab NII suur loomaarmastus külmaks. Ta naine Angela tuli hiljem töölt otse koju. Ta on ka selline tore ja väga väga all-american välimusega. Ta meenutab mulle raskelt kedagi, aga ei tule meelde, keda. Neil on kolm last vanuses 16, 11 ja 9. Kõik nad on praegu ära kuskil laagrites. Kõige vanem Maya on Berliinis. Seega oleme praegu ainult mina, Benedikte (leedust), Matt &Angela. Anni pereema Amy on ka hästi tore ja sõbralik.
Üldiselt ei saa kurta, kõik on tore ja funktsioneeriv. Nende maja on ka all-american, ehitatud kuskilk 1880ndatel vist. Vähemalt sellel sajandil. Siin on väga palju asju erinevatest maailma paigust, sest nad on mõlemad palju reisinud. Kodune on ka täitsa, sest Nabala maja on põhijoontes sama stiili. Peaks neile pilte oma kodust näitama, neile kindlasti meeldiks. Aed on superilus, liiliad on minust kõrgemad ja nende lõhna on ette aeda tunda. Amy ja Matt tegid meile linna peal väikse tuuri ja nägime ka natukese 'getoma' linnaosa ära, kus Amy töötab. Siis näidati meile maja. Kohtusime kahe koeraga, mis on hiiglaslikud, aga eks sõna LARGE on siin uue tähenduse niikuinii saanud. Ei olnud hullu. Nagu labradori retriiverid. Üks koer on rahulikum kui teine, Houdini hüppaks ja kargaks kui aga saaks. Mulle väga just ei meeldi. Siis on neil veel kass, küülik ja rott. Majas on air conditioner ainult küülikutoas. Niiet kui siin megapalavaks läheb, siis võime Amy juures campida, sest ta elab korteris ja neil on igal pool air conditioner. Natuke tunnen ennast üksi küll, aga küll see üle läheb. Ainult esimene päev ju. Eestlastega jõuab olla küll. Õhtusöögiks oli mingi mehhiko toit, mis oli täitsa okei.