1. päev ehk Lots of .. everything

Niisiis. Nüüdseks üleval oldud 25 ja pool tundi - rekord. Alustasime reisi lennuga Münchenisse kell 7 hommikul. Lend läks kenasti, pakuti isegi korralikku snäkki ja juua. Müncheni lennujaama suurus ehmatas ära. Mihkel ütles, et see pole Tallinna omast eriti palju suurem, aga ma vaidleks vastu. Kui oma väravasse hakkasime minema, siis see kontrollija küsis, et mis mu 'ultimate destination' on. Mul olid veel kõrvad lukus ja väga hästi ei kuulnud, küsisin что? Sain aru, et vale keel ja siis küsisin uuesti, seekord aga как? Lõpuks nuputasin ise välja, mis ta tahtis. Enne olime just rääkinud vene keele õppimise teemal :D Meie kõige pikem lend üle ookeane kestis kaheksa ja pool tundi.. Magasin selle aja jooksul vist umbes 15 minutit, sest lihtsalt ei tulnud und. Väiksest telekast eesoleva istme peatoel näidati filme, seriaale ja oli ka kaart, kus lennuk parajasti on, kui kõrgel, mis kiirusel ja mis temperatuur väljas on. Peab ütlema, et nii pikk lennusõit ei mõju hästi. Aknad olid kogu aeg kinni (valgus oli ere küll, aga ei saa sundida inimest lihtsalt nullpunkti, sest sa ei taha päiekst) ja see mõjus nagu täiega. Füüsiliselt keha sai aru, et peaks magama, - nii pime ja ühtne müra, pikk tegevusetu olek ja muud sellised asjad, aga mõistus oli liiga ärkvel.
Kohe kui õhku olime tõusnud, pakuti juua ja pärast seda lõunat. Viriseda ei saa. Parem kui Lomonossova Odinnadtsat. Siis oli pikk paus, vahel pakuti juua ja umbes tund enne maandumist anti pakk, kus oli üks 25 gr ports krõpse, võileib (või noh, võisai) ja twix. Vot. Lõpuks maandusime, siis oli piiriületus. Nüüd sai nalja. Me seisime muidugi pea 45 minutit järjekorras ja siis küsis see hiina tädike, et mida ma siin ühendriikides tegema hakkan. Ma siis seletasin, et õpilasvahetuse programm, käime vaatamisväärsusi vaatamas, kohtume professoritega jms. Et keeruline värk ja ma pole ise ka täpselt aru saanud. Isegi pärast seda pikka juttu ta küsis mult kolm korda üle ja kokkuvõttes läks piiril minul kõige rohkem aega. Aga pagas jõudis ilusasti kohale, selle üle oli hea meel.
Pärast seda kohtusime Monicaga, kes on Washingtonis meie juht. Tore tundus. Tulime hotelli ja ma pean ütlema - AWESOME! Ma olen koos kahe teise eesti tüdrukuga toas - kaks nagu pärisvoodit ja üks lahtikäiv sofa. Tuba on kahes jaos - nagu sviit ikka, uksedki vahel. Kaks telekat. Kraanikauss on magamistoas nurgas, mis on nagu awkward. Oma köök ja külmkapp on ka. Kui olime dushi all kõik ära käinud siis läksime õhtust sööma. Aa, Monica andis meile vahepeal Washingtonis olemise ajaks (s.o 3 päeva) söögiraha 104 dollarit + 15 dollariline metrookaart, mis on peale kahe korra meie enda kasutada. Seega raha voolab! Lennujaamas saime Tiiult ka 60 dollarit. Leidsime ühe hea orgaanilise toidu poe, kus valik on tõesti super. Leidsime smuutide leti ja need smuutid siin ei saa ühegi teise smuuti vastu maailmas! Kadarbik või Pai on selle kõrval naljanumbrid. Esiteks need on orgaanilised, seega täiesti puhtad; teiseks nad ongi tehtud ainult nendest marjadest, millest see jook sisi koosneb. Samuti sai seal osta sooja toitu kaasa ja seda siis nt õues süüa. Tegimegi nii, aga ei saa öelda, et väga maitsev oleks olnud. Soolatu, aga vürtsikas. Ja kui olid veel lolli peaga smuuti söömise ajal lahti teinud, siis enam süüa ei tahtnud. Smuuti täitis kõhu niigi.
Üle tee sellest kohast on STARBUCKS!!!! Võtsin oma esimeseks Starbucksi kogemuseks Skinny Vanilla Latte ja ausalt, käsi südamel, nii head ei saa kuskil Tallinnas.
Edasi jalutasime linna peal.. nägime ära Valge maja ja selle pika obeliski ja palju muid tähtsaid hooneid. Pärast hulkusime koju.
Igatahes. Nüüdseks olen ma päris pikalt üleval olnud ja lähen nüüd magama. Eks homme kirjutan pikemalt.

Olge tublid seal ;)