Niisiis. Täna sõime hommikuks biscuits&gravy, millesarnast ma pole enne saanud. Õhulised lehttainast saiakesed koos hakklihakastme sarnase asjaga. Ülitoitev hommikusöögiks, maitsev ka. Kuigi mul oli juba ühest saiakesest kõht täis, sõin teise veel. Vahepeal helistas aga Margaret, et kus me oleme, nad juba ootavad. Don ütles, et leppisime ju kokku, et kell üheksa (kell oli 35), aga nad juba ootasid. Me aga lõpetasime rahulikult hommikusöögi ja läksime alles siis. Olime viimased ja kõik ootasid meie järel. Fun! Vähemalt maitses hästi.
Sealt edasi läksime Arrowhead Ranch'i, kus aidatakse hukka läinud noortel eluteele tagasi saada. Ma ei näinud mingit seost meie programmiga what-so-ever. Koht oli ilus ja neli poissi tulid meiega rääkima ka. Nad olid narkootikume omanud ja autosid varastanud ja oma peret peksnud ja mis kõike veel. Aga seal seistes olid nad nii vaiksed ja häbelikud, et ei osanud neid sellises olukorras ette kujutada. Siiski oli tore näha, et nende jaoks on mingi asutus ja et neil on veel viimane võimalus oma elu korda saada. Kuigi ma tõesti ei saanud aru, kuidas see meie programmiga seostus. Aga ju sellele Margaretile meeldis, sest ta arvas, et esmaspäeva hommikune jumala-jama oli ka wonderful.
Pärast seda sõitsime kuskile kiriku ruumidesse ja olime seal ruumis neli tundi järjest. ''Action Planning'' oli asja nimi. Tegelikult sõime lõunat, siis tegime tarka näga ja viimased tund aega pidime siis oma action plane mõnedele peredele esitama. See läks hästi. Kuigi kui me Anniga ette läksime, siis Triin oli naerust lausa näost punane, sest ma ei paistnud kõnepuldi ja arvuti tagant väljagi:D Vähemalt neil oli lõbus.
Pärast seda tulime koju. Siis tulid veel külla Vick, tema naine ja lapselaps. Rääkisime jälle palju ja mõttetuid asju. Small talk. Kui nad ära läksid, siis selleks ajaks mul oli juba külm majas olla. Seega läksin sooja dushi alla. Kui sealt tagasi jõudsin, oli mul veel külmem olla ja panin lausa sokid jalga. Siis lasin juba sokkides ja kampsunis ringi, mida ma senikaua siin pole teha saanud. Ja ikka veel oli mul külm olla. See selleks. Sõime õhtust (french toast, bacon, tomato, lettuce, mayo-kinda-thing), toit oli ülimaitsev (nagu alati siin). Siis oli veel natuke aega enne kui ice cream social'le läksime. Läksin terrassile soenema. Ma usun et naabrid vaatasid imelikult, sest õues oli migni 90 (ma olen fahrenheiti skaala ja nende mõõdusüsteemidega juba harjunud) kraadi ja ma olin kampsuni, sokkide ja teksadega ja paksema pluusiga :D
Siis läksime ice cream social'le. See on heategevusüritus. 3 dollarit oli 'tasu' mis oli tegelikult annetus RI County Fairile. Selle 3 dollari eest said igasuguseid kooke valida ja jäätist ja lemonade'i. Jutustasime niisama, varsti läksin eestlaste juurde. Sain tuttavaks kohalike lastega, kes on adopteeritud Venemaalt. Natuke pidid vene keelt ka oskama, aga minuga nad igatahes ei rääkinud vene keeles. Aa.. bänd mängis ka. Ja see üritus on iganädalane.
Tulime sealt natukese aja pärast tagasi ja siis hakkasime pakkima ja kaaluma. Minu kohver oli 38 poundi. Mis on veel kerge. Nüüd aga istun köögilaua taga, kirjutan blogi ja vaatan oma kingitusi. Jacki andis meile oma kiriku cookbook'i ja lemonade powder't. Ülihea. Nad on ikka nii armsad ja sõbralikud. Ei tahakski ära minna. Aga homme peab kell pool seitse lennujaamas olema, niiet. Tsauki ;)
No comments:
Post a Comment