15. päev ehk taking it cool

Alustasime suhteliselt vara, sest pidime juba 8.30 minema hakkama. Nimelt läksime Jacki vanade töökaaslastega hommikust sööma. Neli pensionieas daami saavad kord kuus (vist) laupäeva hommikuti kokku ja söövad hommikust. Me läksime ka kaasa, sest nad mõtlevad ka hostideks hakata. Üks tädi saab 70 kohe. Jube kõbusad ja huumorimeelega on veel. Kunagi oli see seriaal, eesti keeles Kullakesed, inglise kelle The Golden Girls. Nad olid täpselt nagu sealt võetud. Hästi armsad. Pigistasid põsest ja kallistasid kui minema hakkasid. Muiud hommikuks sõin mingeid ülisuuri, aga traditsiooilisi pannkooke maasikate, banaani ja pecan pähklitega. Tumedad pannkoogid olid veel. Ja apelsinimahla, as usual. Ja mulle tilkus konditsioneerist kondensi koguaeg pähe. Tegime naljakaid pilte, kus üks tädikestest hoidis vihmavarju minu kohal, sest sealt tilkus mulle lagipähe vett. Tilkhaaval küll, läbimärg ei olnud.
Pärast seda tulime koju ja natukese aja pärast tuli elekter ka tagasi. Siis läksime 'sighseeingule'. Ilmselt Tuim tahtis otsi anda, aga mulle meeldis. Käisime Mississippi jõe ääres, tahtsime minna locks&tams'i vaatama US Army territooriumile, kuid nad küsisid dokumente ja pärast minu oma näitamist ütlesid, et meie sissesaamisega läheks umbes tund aega niiet. Me ei läinud. Polnud hullu. Kuigi oleks äge olnud olla USA sõjaväe territooriumil.
Pärast seda läksime ilmselt piirkonna suurima tööandja juurde, John Deere, mis valmistab põllutöömasinaid. See oli nagu muuseum, kus nende ilmselt kõige tähtsamad masinad olid väljas. Teel sinna kohtusime Emilsi, Ruubeni, Zane ja leedu õpetaja Ritaga. Igatahes seal oli palju mulle mõistamatuid suuri masinaid. Pärast läksime Whitey's jäätist sööma. Võtsin Dark Raspberry Chip ja Key Lime Pie jäätist. Ülihea oli, aga suur ports jällegi.
Pärast seda tulime koju. Või noh, käisime John Deere world headquarters'st läbi ja siis. Nad on vist ikka väga uhked oma Deere üle. Tulime koju, ma olin niiiii unine kuigi ma olin täiesti normaalselt maganud. Niisiis ma magasin. Isegi tuim magas. Siis tulid perekonna leedukatest sõbrad, kes vist leedu keelt ei räägi. Kuna tuim oli alles üles ärganud, siis ta 'keelesensorid' polnud veel üles ärganud ja keegi ei kuulnud ega saanud temast aru. Naljakas, aga kahju oli ka. Oli näha, et ta oli väga suures segaduses. Või polnud ta harjunud sellega, et talle nii palju tähelepanu osutatakse. Leedulane Vick ja tema tütar Jackie olid meil külas. Jackie on Twi-Mom!! Vahetasime aadresse ja lubasime kirjutama hakata ja ta lubvas mulle team Edwardi särgi saata:D Nii lahe. Ta on 47 muidu. Ja ta armastab Twilighti. Niiet, gotcha twi-haters:D See made my day. Ta oli väga tore.
Kui nad lahkusid, siis tegime süüa. Või noh, ma tahtsin aidata, aga Jacki ja Don tegid kõik. Ma katsin lauda ainult. Aga tuimale meeldis vaadata kuidas teised inimesed süüa teevad. Don oli kalal käinud mingi päev ja nüüd me siis sõime seda kala paneeritult. Väga maitsev oli. Lisaks oli veel keedetud maisi, mis oli minu arvates üsna ok maitsega, aga Jacki ütles, et see ei ole hea. Whatever.. Mulle kõlbas. Siis olid veel kartulikrõpsud mingi juustukastmega üle kallatud, mis maitsesid ilmselt täpselt samamoodi nagu ema teha üritab kui ta paneb kartuliviilud, muna ja juustu ja midagi veel. Igatahes, kartulid olid, mitte enam kartulikrõpsud. Tomatit, marineeritud peeti. Maitsev söök oli. Ja enne sööki loeti palve ka. Võtsime kõik käest kinni ja nad tänasid kõige eest ja nii. Oli väga uus kogemus. Nad on katoliiklased, kui ma veel öelnud pole. Homme õhtul lähme kirikusse ka. Kuigi ma passiks selle, ma siiski lähen. Üldse teen ma siin paljusid asju, mida ma muidu ei teeks või ei tahaks teha. Ületan piire ;) Lisaks hakkab mul ameerika kõneviis külge jääma, isegi kui eesti keeles räägin. Näiteks 'yeah' ütlen kogu aeg. Ja liigutan pead kui keegi räägib. Ilmselt kooliajaks kaob ära, sest muidu oleks see küll üks pain in the neck.
Sõime, istusime niisama, andsime oma kingitused üle. Jacki ütles, et ta loeb minu raamatu küll läbi. Ilusad pildid olid. Ja sokolaad maitses neile. Nagu alati. Ja nad tahavad juba kama proovida. Tore. Siis pesime pesu. Ja neil on ka kuivati, sis saime need kohe ka ära kuivatada. Me peame sellise koju ka saama.. paned märjad riided sisse ja ka 15 minuti pärast on kõik kuivad, kuumad ja isegi mitte ülikortsus. Nad õnneks triigivad ka siin, old school. Ja siis tulimegi magama.
Vahelepõikeks ütleks, et ma ei saa kus kohas elavad kõik selliste programmide tegijad. Miks ei olnud kodumajutust Taanis ja Peterburis? Ok, Taanis vb mitte ja aPeterburis oleks võinud küll olla. See on ikka selline kümblemine kultuuris ja keeles, sest kolme päeva vältel mmul ei olnud võimalust rääkida eesti keeles. Ja peab ütlema, et iga korraga läheb keel järjest paremaks. Kuigi vahest tunnen küll, et tunnis räägin jumala normaalset keelt, aga siinses keskkonnas, ma ei saa isegi iseendast aru. Niiet. Kes arvab, et ta oskab inglise keelt, peab ikka keskkonnas, kus muud moodi ei saa, ära käima. Ja nad kasutavad palju selliseid sõnu, mida me koolis ei õpi ja ilmselt ei hakkagi õppima niiet see on ka üks asju, mida me peaks oma inglise keele tundides üle vaatama ;) Igapäeva kõnepruuki on rohkem vaja. Me teame kuidas kõik n-ö ametlikus keeles on, aga tee ameeriklasele selgeks, mis on 'porridge' :D No ta ei tea:D Vot. Kuna mul on blank koht, siis praeguseks kõik. Eks homme kirjutan jälle. Olge tublid! Igatsen teid!