Ajavahest ei aidanud ka magamine taastuda. Terve öö tundsid kuidas lahtikäiva diivani vedrud vastu ribisid surusid ja ukse vahelt tuli valgust ja aknast tuli poole ööni valgus ja umbes kella viie ajal läks jalg ka krampi niiet ei olnud hea öö. Päev algas hommikusöögiga:
tegin endale ehtsa all-american hommikusöögi, mis koosnes vahvlist mustikate ja meega, banaan ja kaasaskantava topsiga kohvi. Lauda tuli ka Hannah Pierson-Compeau, kes kirjutas meie DS2019 vormidele alla.. Eestlastel on võimatu hommikul kell pool kümme naeratust ja ülijutukust välja suruda. Aga ameeriklastel on non-stop.
Pärast hommikusööki oli meeting at the Logan Room in the hotel. Tutvusime programmiga ja üksteisega. Pidime ka poolteisttundi hiljem lõunat sööma, aga hotell oli midagi sassi ajanud ja siis tellisime pitsad. Juustu, peperooni ja veggie. Pitsad oli humongous size ja üks ameerika lõik on kolm eesti lõiku nagu.
Seejärel kohtusime Logan Roomis, kus tutvustasime üksteist ja käisime kogu programmi koos läbi. Seejärel pidi lõuna olema, aga hotellis oli mingi segades ja seepärast pidime pitsad tellima. Üks pitsalõik siin on kolm pitsalõiku Eestis. Need olid nagu tõesti üüratud. Teise lõigu lõpp läks vägisi alla. Pitsad olid maitsvamad ka. Need küll ei saa Jüri Pitsakioskile vastu, kuid nt juustupitsa - seal ikka oli juustu ja tomatipüreed, et kohe oli tunda ikka. Jüri pitsadel on nagu asju peal aga maitset on puudu, teravust. Kui olime seal ruumis päris pikalt olnud, siis läksime Discover Washington DC tuurile, kus nägime White House, the U.S Capitol, Lincoln Memorial, FDR Memorial, Jefferson Memorial, Washington Memorial. Niisiis väga palju memooriale ja ilusaid maju. Kuigi ega see Peterburile vastu ei saa. Linn on iseenesest väike, 9 ruutmiili. Tänavad lähevad loogilised järjestuses. Põhjast lõunasse lähevad numbrid ja idast läände tähed. Seega on võimatu ära eksida. Ja juba on kõnepruuki ilmumas ka väljend: H&M is on the corner of 15 and F. Tour guide oli äge, rääkis lihtsalt ja huvitavalt. Rääkis bussis kogu loo ära ja siis saime ise vaatama minna. Buss oli ka selline nagu limubuss.
Pärast seda oli group dinner Nando's Peri Peri-s, kus meile toodi de-li-cious kana ja maisi ja kartuliputru. Juua sai võtta bottomless ükskõik mida: ice tea, kokakoolalised, lemonade (yep, ma jõin ehtsat sidrunilimonaadi ja see oli taevalik!!) and so on.
Edasi oli vaba aeg. Tulime hotelli, olime natuke aega hotellis ja siis läksime lõpuks saabunud lätlastele linna näitama. Nad olid väga mitte usaldavad - ei uskunud kui me ütlesime, et see suur kupliga maja, mis paistab, on Kapitoolium. Lisaks nad arvasid, et nad ei julge meiega metroosse minna sest esiteks nad keelduvad maa alla minemast ja teiseks me viime nad kuskile getosse. Seega me arvasime, et lätlased (või lätakad nagu Ann ütleb:D) on normaalsemad kui leedukad, aga i guess we were wrong :D Natukese aja pärast hakkasime kolmekesi hotelli kõndima, sest olime liiga väsinud. Avastasime šoping streedi ja H&Mi. Jõudsime hotelli.
Eilse öö otsustasin veeta kinnisel diivanil ja uni oligi palju parem. Imelikest asjadest ja mõtetest kirjutan siis, kui Anna oma adapterit laenab, sest minu omasse ei sobi läpaka juhe.
Kes loeb, võib huvi korral aadressi teistelegi anda :) Homme Chicagosse, pered teada. The Allyn Family tundub äge, aga palju loomi nagu tädi Üllel. Olen peres koos leeduka Benediktaga.
tegin endale ehtsa all-american hommikusöögi, mis koosnes vahvlist mustikate ja meega, banaan ja kaasaskantava topsiga kohvi. Lauda tuli ka Hannah Pierson-Compeau, kes kirjutas meie DS2019 vormidele alla.. Eestlastel on võimatu hommikul kell pool kümme naeratust ja ülijutukust välja suruda. Aga ameeriklastel on non-stop.
Pärast hommikusööki oli meeting at the Logan Room in the hotel. Tutvusime programmiga ja üksteisega. Pidime ka poolteisttundi hiljem lõunat sööma, aga hotell oli midagi sassi ajanud ja siis tellisime pitsad. Juustu, peperooni ja veggie. Pitsad oli humongous size ja üks ameerika lõik on kolm eesti lõiku nagu.
Seejärel kohtusime Logan Roomis, kus tutvustasime üksteist ja käisime kogu programmi koos läbi. Seejärel pidi lõuna olema, aga hotellis oli mingi segades ja seepärast pidime pitsad tellima. Üks pitsalõik siin on kolm pitsalõiku Eestis. Need olid nagu tõesti üüratud. Teise lõigu lõpp läks vägisi alla. Pitsad olid maitsvamad ka. Need küll ei saa Jüri Pitsakioskile vastu, kuid nt juustupitsa - seal ikka oli juustu ja tomatipüreed, et kohe oli tunda ikka. Jüri pitsadel on nagu asju peal aga maitset on puudu, teravust. Kui olime seal ruumis päris pikalt olnud, siis läksime Discover Washington DC tuurile, kus nägime White House, the U.S Capitol, Lincoln Memorial, FDR Memorial, Jefferson Memorial, Washington Memorial. Niisiis väga palju memooriale ja ilusaid maju. Kuigi ega see Peterburile vastu ei saa. Linn on iseenesest väike, 9 ruutmiili. Tänavad lähevad loogilised järjestuses. Põhjast lõunasse lähevad numbrid ja idast läände tähed. Seega on võimatu ära eksida. Ja juba on kõnepruuki ilmumas ka väljend: H&M is on the corner of 15 and F. Tour guide oli äge, rääkis lihtsalt ja huvitavalt. Rääkis bussis kogu loo ära ja siis saime ise vaatama minna. Buss oli ka selline nagu limubuss.
Pärast seda oli group dinner Nando's Peri Peri-s, kus meile toodi de-li-cious kana ja maisi ja kartuliputru. Juua sai võtta bottomless ükskõik mida: ice tea, kokakoolalised, lemonade (yep, ma jõin ehtsat sidrunilimonaadi ja see oli taevalik!!) and so on.
Edasi oli vaba aeg. Tulime hotelli, olime natuke aega hotellis ja siis läksime lõpuks saabunud lätlastele linna näitama. Nad olid väga mitte usaldavad - ei uskunud kui me ütlesime, et see suur kupliga maja, mis paistab, on Kapitoolium. Lisaks nad arvasid, et nad ei julge meiega metroosse minna sest esiteks nad keelduvad maa alla minemast ja teiseks me viime nad kuskile getosse. Seega me arvasime, et lätlased (või lätakad nagu Ann ütleb:D) on normaalsemad kui leedukad, aga i guess we were wrong :D Natukese aja pärast hakkasime kolmekesi hotelli kõndima, sest olime liiga väsinud. Avastasime šoping streedi ja H&Mi. Jõudsime hotelli.
Eilse öö otsustasin veeta kinnisel diivanil ja uni oligi palju parem. Imelikest asjadest ja mõtetest kirjutan siis, kui Anna oma adapterit laenab, sest minu omasse ei sobi läpaka juhe.
Kes loeb, võib huvi korral aadressi teistelegi anda :) Homme Chicagosse, pered teada. The Allyn Family tundub äge, aga palju loomi nagu tädi Üllel. Olen peres koos leeduka Benediktaga.
PS! Pildid on suvaliselt valitud, et te natuke aimu saaks :)
No comments:
Post a Comment